Inspiratsioonisõna

„Paluks teilt inspiratsiooniks ükskõik, mis sõna.“
„dildo,“„Sinu Ema,“„prostituut,“ „peer.“

Iga improviseerija lemmiksõnad, millega stseeni alustada. Kuidas me üldse ei salli neid pakkumisi. Mõtleme, et see ei inspireeri meid või ülalpool toodud näidete puhul mõtleme, et nendest küll väga stseeni teha ei taha. Miks me ei taha? Sest kogemus ütleb meile, et see komöödia kukub näoli maha ja on piinlik. Siin on konks. Tegelikult ei ole nendel sõnadel viga midagi, vaid pigem on asi selles, et me hindame neid kohe „halvaks“, mis paneb meil pea lukku. Samuti ei ole asi sõnas, vaid selles, miks seda öeldi. Öeldakse tavaliselt sellepärast, et näidata, et ma olen siin publikus ja oskan ka nalja teha. Ja kuidas me üldse ei salli neid inimesi, sest see teeb meie töö raskemaks, et saada inspiratsioon stseeniks, mida tegelikult näha tahetakse.

Küsimine

Chicago instruktor Rance Rizzutto, kui ma ei eksi, ütles meile:

„Kas te olete selgeltnägijad?“
„Ei,“ vastasime meie
„Siis miks te valite inspiratsioonisõna. Võtke esimene, mis tuleb. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.“
Kui  valime kaua, siis tuleb meile lõpuks sõnade laviin, millest on raske midagi välja valida ja millestki isegi aru saada. Suhteliselt halb on veel see, kui improviseerijatena ütleme, et seda pakkumist ei taha, see pole hea või see ei inspireeri meid. Ja publiku liige mõtleb
„Mis mu sõnal viga on? Mind inspireerib see väga! Pluss, ma tahan väga sellest stseeni näha!“
Nüüd ta istub toolis tahapoole, paneb käed rinnal ja oleme endast võõrandanud ühe publikuliikme.

Nii nagu improstseenis ei süüdista me kunagi oma partnereid, nii ei tohiks me ka kunagi süüdistada oma publikut. Tahame jagada neile hoolivust, armastust ning usaldust. Alati on võimalik teisiti küsida. Nüüd jõunagi selle kuldse lauseni. ME TAHAME KÜSIDA INSPIRATSIOONISÕNU PUBLIKU MÄLESTUSTEST, MITTE KUJUTLUSVÕIMEST. Selleks me ei saa küsida kogu publikult korraga, vaid peame määrama ära väiksema sektsiooni. Kui küsime isikliku küsimuse kogu publikult, siis naljategijad hõiskavad ikka midagi kohatut sinna. Seega kordan, et tuleb välja valida mingi väiksem sektor ja küsida isiklik küsimus. Nt
„Mida teie ema kinkis teile 21. Sünnipäevaks?“
Ja nüüd kui publiku liige vastab siiralt ja ausalt sõna dildo, siis sadagu meile sada aastat rahet kaela, kui me seda vastu ei võtta. Rõhutan sõnu siiralt ja ausalt. Kui publiku liige on avanud ennast, siis ärme tee talle iial haiget. Samas ära tee haiget isegi nendele, kes ei ava ennast. Ära tee kellelegi haiget nii improvisatsioonis kui elus. Ole hooliv ja armastav. Meie headus ja armastus võidab publikut rohkem enda poolele, kui solvamine, mis võõrandab neid.

Kuidas saab kindel olla, kas ta oli siiras ja aus? See, kuidas ta seda ütleb, on üks viis. Need, kes valetavad, võtavad rohkem sellise põlguse hoiaku. Need, kes on ausad, on avatud kehaga, peopesad üleval. Kui nad ütlevadki nt dildo, siis on näha neis piinlikkust. Kui me pole aga kindlad, kas ta oli aus, siis saame alati täiendavaid küsimusi küsida. Nt
„Kus Teie sünnipäev toimus?“
„Miks Teie ema teile sellise kingi tegi?“
Tavaliselt need, kes valetavad, panevad käed risti, kehitavad õlgu, võib-olla ütlevad, et ma ei tea. Loodetavasti nad mõistavad, et see polnud üldse lahe, mis nad tegid. Igatahes, meil on nüüd valida, kas võtta see sõna vastu või küsida uuesti mingi teise sektsiooni käest nt
„Kuna mul jäi veel palju olulist informatsiooni saamata, siis küsin sellest sektsioonist (viibates kätega ala)….“ Küsida võib kas siis sama küsimuse või mingi muu isikliku küsimuse. Nt
„kelleks tahtsite lasteaias saada?“

Miks on mälestused paremad kui kujutlusvõime? Peale selle, et enamustel juhtudel välistab see sõnad nagu prostituut ja muud sellised, mille kuulmisest on meil kopp ees, annab see meile midagi isiklikku publikuliikmest. Temal on seda stseeni vaadata kordades huvitavam ja naljakam, sest ta saab ennast sellega siduda.

Kui oled improvisatsiooni publikuliige, siis ole oma pakkumistega aus ja avatud. Sa naudid etendust kordades rohkem. Kui oleme ausad ja siirad, siis elame õnnelikumat elu. Kui sa pole vaadanud minu teise postituse videot, siis soovitan seda nüüd vaadata.
Brene Brown: The Power Of Vulnerability Ted esitlus, mis räägib enda avamisest ja haavatuna tundmise olulisusest.

http://www.huffingtonpost.com/2011/12/15/brene-brown-vulnerability_n_1150976.html

Inspiratsioonisõna kasutamine

Esmalt peame lahti laskma mõtetest, et see sõna ei ole hea ega inspireeri meid. Selle asemel, et inspiratsiooni kasutada, kulutasime oma aja ennast hävitavatele mõtetele. Tutvustan nüüd erinevaid tehnikaid, kuidas inspiratsiooni sõna saab kasutada. Teen siis need näited sõnaga dildo (jumal mind hoidku), et näidata, et sellest saab tõmmata midagi mitte seksuaalset ja rõvedat, mida me lavale ei taha viia.

1) Tegevus – kuuldes inspiratsiooni sõna, siis mis tegevust see sõna meis inspireerib. 

Kui kuuleme sõna kass, siis äkki alustad kassi paitamisega.
Dildo – minu mõte on olla vabriku liini peal ja teha tükitööd, milleks võib olla a la nende värvimine. Kuidas stseen edasi läheb sõltub minu partnerist. Kas ta kopeerib minu tegevust, mängib minu ülemust või teeb midagi kolmandat. Alustan nt stseeni lausega

„Must värv on otsas!“

Ja juhhei, stseen, mis ei räägi seksist vaid milleski muust (oleneb muidugi minu partneri reageeringust, millele ma ei hakka suuremat tähelepanu pöörama, kuna see ei ole selle postituse teema).

2) Füüsiline asend – võttes asendi, mis kujuga see objekt on.
Dildo – minu mõte oleks seista käed tihedalt keha vastas. See inspireeriks mind, et ma olen kinni seotud. Võin alustada repliigiga

„Te võite mind veel 5 kuud siin kinni hoida, aga ma ei reeda oma pere saladusi!“

3)  Emotsionaalne tunne – võttes tunde, mida sõna meis tekitab

Dildo – minu tõmme oleks frustratsioon (ei mingit hinnangut J). Võiksin alustada stseeni

„Ma ei suuda  uskuda, et pärast kolme kuud õppimist, kukkusin ikka filosoofia eksami läbi!“

Ehk esimene mõte, mis mul frustratsiooniga tekkis oli eksami läbikukkumine.

4) Oma elu – Võttes sündmuse oma elust, mis meil seostub inspiratsiooni sõnaga.

Dildo – minu seostus on järgmine. Kui ma olin 17 ja mu sõbral oli 18. Sünnipäev, mõtlesin, et hullult naljakas oleks talle osta kingitus sekspoest. Ma häbenesin sinna minna, pluss ma ei teadnud, kas ma üldse tohin alaealisena sinna minna. Nii ma seisingi natukene aega lihtsale sekspoe ees ja otsustasin lõpuks ära minna. Mu alustuslause oleks:

„Mine ise sekspood! Miks mina pean sinna minema!“

5)  Assotsiatsioonid – kuuldes sõna teeme kolm assotsiatsiooni ja võtame selle oma inspiratsiooniks. Nt

Dildo – minu assotsiatsioonid on peenis; ümberlõikamine; peenise suurendamise reklaamid, mis levivad internetis. Minu stseeni alustus lause võiks olla:

„Ema, ma registreerisin end peenise suurendamise operatsioonile. Mul oleks vaja 2000€!“

See pole küll kõige puhtam, aga ei mingit hinnangut. Sellest võib tulla suurepärane stseen, kuidas hilise puberteediga laps võitleb oma raskustega J.

Kui suudame inspiratsioonisõnast tõmmata asukoha, kes me oleme ja mis emotsioon meil on ning selle selgelt ühe lühikese lausega partnerile teatavaks teha, siis oleme teinud tugeva stseeni alustuse. Ärme hinda sõna vaid kasutame tehnikaid, mis on meie käsutuses.

Stseeni fookus

Selleks, et teha head stseeni, peame jälgima 3 asja, mitte 20 reeglit. Improvisatsioon ei ole üks reeglite kogu, mida järgides kõik õnnestub. See ei tööta nii. 3 asja, mida peame jälgima on: „Jah, ja …“, emotsioon, jälgimine/tähelepanu

„Jah, ja …“

„Ütle oma partnerile jah, ja …,“ on ilmselt kõige sagedamini öeldud lause igas improtöötoas. Kahjuks või õnneks peidab ta endas midagi enamat, kui esmapilgul võib välja lugeda. Isegi selles lõigus ei suuda ma seda täielikult ära seletada. Võtan kõige pealt ette „Jah, ja“ esimese poole, milleks on „JAH“, See pole otseselt võetav. See ei tähenda seda, et kui keegi pakub meile nätsu, siis ütleme talle „Jah ja anna mulle ka kartulikrõpsu“. See viitab rohkem sellele, et võtame reaalsuse, mida meie partner pakub, vastu. Kui meie partner ütleb: „Mul on nätsu üle, kas tahad ka?“ siis reaalsus, mis ta lõi, on see, et tal on nätsu ja ta tahab seda meiega jagada. Me võime ka sellest keelduda, aga ikka vastu võttes tema reaalsust.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Mitte täna mul on hambas auk ja igakord kui midagi närin tuleb meeletu valu.

Veel näide reaalsuse vastu võtmise kohta

A: siin metsas on väga jahe.
B: Kohe läheb pimedaks ja meil pole mingit võimalust leida koduteed. ütleb ta lõdisedes

Teen veel ühe „Jah“ näite, mis käib pantomiimi kohta.

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Ma nägin motivatsiooni videot. Kui piisavalt uskuda, siis on kõik võimalik. Ma tahan olla võlur!

Kuigi A’l oli kindel idee, mida ta teeb, siis enne kui seda verbaalselt ei ole defineeritud, siis võis see olla ükskõik mis tegevus. B defineeris selle võlumiseks. A lasi oma ideest lahti ning võttis B idee vastu.

Kas me ei või siis kunagi eitada oma partneri reaalsust? Võime küll, aga peame mõistma, mida teeme. Räägin sellest lähemalt „jälgimise peatükis“.

„Ja“ osa stseenis on väga-väga oluline. See annab stseeni uut infot ja aitab seda edasi viia. Sageli, miks stseen seisma jääb on sellepärast, et sinna ei anta uut informatsiooni. Kui teeksime ühe näited läbi ilma „ja“ osata, kasutades ainult „jah“ osa, siis need näeksid välja sellised.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: jah!

Või

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Ei, aitäh!

A: siin metsas on väga jahe.
B: On jah väga jahe!

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Nätsupakk ilmu!!!! (midagi ei juhtunud)

Kui võtame „ja“ mehhaaniliselt lahti, siis saame öelda, et see on kahe dimensiooniline. Sellel on sügavus ja laius. Kui ütleme „ja“ laiusesse, siis meie stseen läheb laiaks ja kui sügavusse, siis see läheb sügavamaks. Päris tore seletus. Teen näite. Kõigepealt „Ja“ laiusesse.

A: Siin metsas on väga jahe.
B: Jah ja siin on pime!
A: Ja meil pole süüa!
B: Ja hundid uluvad

Kui joonistaksime tabeli, siis see näeks midagi sellist välja.

           |                |          |   |                                  Oleme metsas  

Metsas on jahe -  pime  -  pole süüa   -   hundid uluvad

Need on kõik samaväärse kaaluga detailid. Kui aga ütleme „ja“ sügavusse, siis see näeks välja midagi sellist.

A: Siin metsas on väga jahe.
B: Ma ei tunne enam oma näpu otsasid.
A: Võtame hästi lähestikku, et hoida soojust.
B: See on vist ainuke olukord, kui ma olen nõus sind kallistama.
A: Sama siin. Kui siit eluga pääseme, siis ei räägi me sellest kellelegi.

oleme metsas
        |

väga jahe
        |

ei tunne enam oma näpu otsasid
        |

võtame lähestikku, et hoida soojust
        |

Ainuke olukord, kui olen nõus sind kallistama
        |

Kui eluga pääseme, siis ei räägi sellest mitte kellelegi.

Nüüd on näha, kuidas „jaatame“ stseeni sügavamaks, andes detaili iga viimase repliigi kohta. Eriliseks juhtumiks on repliik „võtame lähestikku, et hoida soojust“, sest see tõmbab detaili rohkem repliigist „siin on väga jahe“. Detail „ma ei tunne enam oma näpu otsasid“ annab meile suurema aimduse, kui külm ikka on. Selleks, et seda teha, peame partnerit hoolega kuulama ja jälgima. Me ei taha stseeni „jaatades“ viia seda ainult sügavamaks või ainult laiemaks. See peab olema ühtses koosluses. Sellest räägin lähemalt „jälgimise“ peatükis.

Huvitav osa stseenis on see, et me ei saa mõelda, et kuulame hoolega parterit ja lisame detaile sellele, mida ta just ütles. Siis oleme juba peas kinni. Seda saab teha enne etendust mantrana, aga mitte etenduse ajal. Etenduse ajal peame elama selles maailmas ja lihtsalt avaldama midagi sellest maailmas, mida näeme/teame.

Emotsioon

Üks kõige olulisemaid asju näitlemises on emotsioon. Kui tunneme mingi asja vastu mingit tunnet, siis see muutub meie jaoks oluliseks ning see on publiku jaoks oluline. Emotsioon on alus meie repliikidele ja tegevustele. Del Close ütles: „Kanna oma karakterit õhukese kihina.“ Mida ta sellel all mõtles, oli see, et ole laval sina ise, aga muuda oma emotsiooni mingi asja vastu. Nt kui ma isiklikult armastan suve, siis nüüd stseenis vihkan suve ja töötan selle baasilt. Kogu näitlemine ei põhine sellel, kui osavalt me füüsiliselt 70 aastast vanamemme järgi teeme, vaid sellel, kui tõetruult me suudame emotsioone edastada. Palju rohkem huvitab mind vanamemme juures see, kuidas ta maailma näeb ja kuidas ta reageerib sellele. Kõik muu (tegevus, liikumine, karkteri omapärad jne) on teisejärgulised emotsioonile. Ärge saage minust valesti aru. Need võivad olla väga huvitavad ja meelelahutuslikud, aga nad on kaunistused tugevamale tuumale. Võib-olla oled improõpetustest kuulnud ütlusi „Ära räägi minevikus“, „ära räägi tulevikust“, „ära räägi tegevusest“, „ära õpeta“ jne. Me võime neid kõiki teha, kui meil on emotsioon selle vastu ja see kasvab. Sageli mängime stseenis mänge (jälgimise osas räägin natukene lähemalt nendest) ja kasvatame seda. Kui ma ütlen kasvatamine, siis üldiselt mõistetakse selle all seda, et tuleb „suuremaks“ minna. Nt mind hoiab kinni kirjaklamber; mind hoiavad kinni käerauad; mind hoiab kinni vangikong; mind hoiab kinni lubadus, mis ma emale tegin. Kõlab loogiliselt? Ma läksin näidetega suuremaks ehk kasvasin. See on see, mis välja paistab. Seda saab ka vastupidi teha ehk minnes väiksemaks, aga see oleks ikka kasvatamine. Mida me siis õige kasvatame, kui me saame näidetega nii suuremaks kui väiksemaks, nii selgemaks kui abstraktsemateks minna? Me kasvatame emotsiooni selle taga. Nt kui kasvasime kirjaklambrist lubaduseni, siis kujutage ette, et seda öeldi hirmuga ja iga näitega tunti ennast rohkem hirmunult. Või võtame vastupidi, lubadusest kirjaklambrini, ja iga näitega tuntakse end kurvemalt ja kurvemalt. Kokkuvõtlikult, me tahame kasvatada emotsiooni.

Emotsioonide põhjal saame jaotada improstseene. Me saame suunata oma emotsioone üksteise pihta, mingi kolmanda asja pihta, üks saab suunata oma emotsiooni kolmanda asja pihta ning teine saab oma emotsiooni suunata oma partneri pihta. Kuidas see täpselt välja näeb ja mis dünaamika neil on, seda seletan kunagi hiljem.

Praegu on oluline osa see, et sul oleks emotsioon ja sa loeksid selle emotsiooni välja ka oma partnerilt. Kui instruktor ütleb kasvata, siis selle all ta mõtleb, et tuleb kasvatada emotsiooni. Selleks, et kasvatada emotsiooni on meil vaja põhjust, et see kasvaks ja põhjused tulevad kas verbaalsete või füüsiliste pakkumistega. Füüsilise pakkumisega emotsiooni kasvatamine võib olla nt see, et üks tegelane proovib ust hirmunult lahti teha, aga uks ei tule lahti ning mida lähemale teine karakter jõuab seda suuremaks hirm kasvab. Verbaalne näide võiks olla nt see, kuidas kaks rannavalvurit räägivad vihaselt sellest, kuidas inimesed käivad nende rannal ja teevad asju (ujuvad, päevitavad jne, mida rannas tehakse) ning pärast igat näidet muutuvad nad järjest vihasemaks.

Jälgimine

See on üks omadus, mis eristab edasijõudnud improviseerijaid algajatest. Samas eks „Jah, ja“ ja „emotsioon“ eristavad ka. Mida sellega öelda tahan on see, et see on võime märgata, mida me ja meie stseeni partner oleme teinud, et see enda kasuks pöörata. Et stseenis ei oleks nö raisatud energiat, repliike, motiive, käitumisi, mis lendaksid lihtsalt prügikasti ning mida uuesti ei kasutata. See on viis, kuidas saab pöörata oma „eksimised“ kingitusteks. Nt kui keegi laval kokutab olgu selleks põhjuseks üks kõik mis, nt et su partner ei lasknud sul rääkida. Siis saame selle enda kasuks pöörata, muutes selles stseeni osaks. Öeldes nt „kui sa nii väga rääkida tahad, siis lase käia, minu mõtted pole ju olulised.“ Või nt kui meie lavapartner naerab (mitte karakter vaid näitleja), siis muuta see stseeni osaks, et talle pakub nalja midagi, mis on seotud teie loodud maailmaga. Lihtsalt öeldes, kuidas saate oma „vead“ kingitusteks pöörata, on märgates seda, mis juhtus ja vastavalt olukorrale see välja öelda (nt sa ei kuula mind) või teha seda veel (nt kaks korda on tehtud sama ust erinevat moodi lahti, siis nüüd tuleb jätkata mustrit ja teha kogu aeg seda ust erinevat moodi lahti). See on üks oskus, mida saab kasvatada jälgides stseene. Selle asemel, et nii sama kellegagi juttu rääkida või mõelda omi mõtteid, võiks jälgida stseeni, mida teised õpilased teevad. Me õpime ka väga palju vaadates.

„Jah, ja …“ osas rääkisin, et see seisneb selles, et  võtame partneri reaalsuse vastu ja lisame sinna midagi. Meil on võimalus ka seda reaalsust muuta, öeldes ei sellele esimesele

A: Mul on nätsu üle, kas tahad ka?
B: Sul pole nätsu, ära õrrita mind!
A: Ei ole jah, tahtsin sinus nätsu isu tekitada.

Reaalsuseks jäi ikka see, et ta pakkus sulle nätsu, küll aga me avastasime midagi uut. A võttis B pakutud uue muudetud reaalsuse vastu. Pööran tähelepanu, et osa reaalsusest jäi pidama. Nüüd improviseerijad peavad jälgima, mida nad tegid, et aru saada, millest räägib nende stseen. Selle põhjal saame määrata, et see stseen räägib sellest, kuidas üks proovib teisele tekitada ihasid, mis tal on.

Me saame ka seda uut reaalsust natukene muuta.

A: Mul on nätsu üle, kas tahad ka?
B: Sul pole nätsu, ära õrrita mind!
A: Jah on küll, ma poest varastasin.
B: Üks asi, mida me vanematele lubasime, oli see, et me ei hakka varastama!

Nüüd võttis B lõpu pakkumise vastu. See stseen saab olla siis sellest, Kuidas kaks poissi ei suuda oma lubadusi hoida.
Mis siis kui mõlemad proovivad oma reaalsust peale suruda.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Ära valeta, sul pole mingit nätsu!
A: Ma ei valeta. On küll nätsu. Näe vaata! Ja võtab taskust nätsu välja
B: See pole näts, see on puukoor!
A: See pole puukoor, see on näts! Näe ma närin seda!
B: see on puukoor, sest see näeb välja nagu puukoor, pruun ja puha!
A: See pole pruun, see on valge ja väike. See on Orbiti padjake!

Mis on selle loodud reaalsus? Üks asi, millega nad on nõustunud, on see, et Üks on midagi taskust välja võtnud ja suhu pistnud. Millest see stseen räägib? Hetkel ütleksin, et kahest inimesest (teeksin isegi sellise eelduse, et nad on poisid), kes ei nõustu üksteisega. Kui me vaataksime natuke edasi.

B: Sa närid praegu puukoort.
A: Miks sa ei võiks minuga lihtsalt nõustuda? (ta ütles lihtsalt välja selle, mida tema kui improviseerija nägi tänu jälgimisele)
B: Sest nii palju, kui ma ka ei tahaks nätsu närida, ei saa ma seda teha, sest me ei saa seda endale lubada.
A: Puukoor on kõige lähedam asi nätsule, mis me saame
B: Ema ja isa ei anna üldse taskuraha

Nüüd saan öelda, et see stseen räägib kahest  lapsest, kes asendavad poest saadavad maiused loodusest leitud alternatiivide vastu. Miks mitte B võiks öelda, et sööme hoopis hapuribasid ja nad teevad uuesti selle vaidluse läbi, avastades, et tegu on muruga.

Paljud instruktorid juhendavad, et ütle „Jah, ja …“. Ülaltoodud näites ütlesid nad üksteisele „Ei, sest …“ ja endale „Jah, ja …“. Ja nii võib teha, sest kogu aeg tuli infot juurde. Muidugi lõpu poole nad ütlesid üksteisele „Jah“ (moment, kus nad nõustusid, et tegu on puukoorega), nad said ühise pinna, millelt stseeni edasi teha. Põhjus, miks öeldakse, et ütle „Jah, ja …“ on see, et siis improviseerijad nõustuvad üksteisega, nad saavad teha koostööd, et stseen tööle panna. Stseeni on nii tunduvalt lihtsam teha.

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Ma ei proovi nätsupakki enda ette maagiliselt tekitada, ma kirjutan facebooki sõnumit!

Veel üks näide, kus A ütleb B pakkumisele „ei“, sest tal oli kindel idee, mida ta teeb ning ei olnud nõus sellest lahti laskma või olgu selleks siis mis põhjus iganes. Igatahes on nüüd B otsustada, kas temast saab tegelane, kes näebki kõiki tegevusi teistmoodi ning A ütleb, millega on tõeliselt tegu või B jääb kindlaks oma pakkumisel ja surub võlumise ideed läbi ning uus vaidlusring hakkab peale. Kuigi me võime seda teha, siis see hakkab meid ära tüütama. Kaks improviseerijat, kes kogu aeg vaidlevad üksteisega. Publikuna ei taha me seda väga näha. Me vaidleme päris elus niigi palju. Tahaks näha midagi, kus ei vaielda. Tahame näha, kuidas kaks improviseerijat teevad koostööd. Üldiselt on võimalus need stseenid koostööks ümberpöörata, aga seda ei juhtu, sest ei mõisteta, mida tehti, sest nad ei ole stseeni jälginud. Nad ei tea, et seda uuesti teha. Räägin siin sellest, et B näeb kõiki tegevusi teisiti kui A. Sageli on see hoopis nii, et mul oli tegevus ja kindel idee, mida teha tahtsin, sa lugesid seda valesti, jää vait, ma olen tark, sa oled loll. Ja mitte keegi ei taha temaga enam stseeni teha. Defineeritud tegevuse ümberlükkamine on tegevus, mida ma kõige vähem sallin. Meil oli mingi reaalsus, mis sobis sinna, see lükati ümber ja need repliigi on läinud prügikasti, juhul kui nad ei hakka ümberdefineerimise mängu mängima. Ning lõppude lõpuks kui paljusid stseene, mille mänguks on ümberdefineerimine, me vaadata jaksame!

Minu soovitus kõigile, kes alustavad või on natukene teinud improvisatsiooni. Kuigi võime öelda „Ei“ ning saame sellest hea stseeni teha, siis alustagem öeldes teise reaalsusele „jah, ja …“. Suure tõenäosusega, kui me pole varem „Jah, ja …“ öelnud, siis ega me ka seda pärast ei tee. Pigem treenida „Jah, ja …“ endale sisse ning siis õppida seda väänama, et leida uusi võimalusi.

Üks suur osa jälgimise all on stseeni mäng. Lühidalt on stseeni mäng mingi stseeni sisese mustri kordamine. Nt kui võtame selle nätsu ja puukoore vaidluse, siis stseeni mänguks kujunes erinevate poetoodete asendamine looduses leiduvatega. Mängu eesmärk on kasvatada emotsiooni. Võime mängida stseeni mängu, aga kui meil emotsioon ei kasva, siis hoolimata sellest, kui taibukad ja geniaalsed read improviseerijate suust välja tulevad, jääb see meile kuidagi poolikuks. Teen veel ühe näite

A: Kujutad ette, mu auto puksiiriti. (kerge vihaga)
B: See oli sul ainult 5 minutit pargitud keelualal. (Ka kerge viha)
A: Ma sain selle eest 200€ trahvi. (vihaselt)

Siin on toimunud väga hea „Jah, ja …“. Nad on  võtnud üksteise reaaluse vastu ja lisanud sinna juurde. Nad on ühel leheküljel (sama POV – point of view, ehk näevad maailma samamoodi. Hetkel siis nad tunnevad, et neile on tehtud ülekohut ja see on ka millest stseen räägib). Kas oskate selle põhjal öelda, mis on stseeni mäng? Teile on teada, millest stseen räägib, ja nüüd saame seda mängu täie rauaga mängida. Üheks võimalikeks mängudeks on nt järjest naeruväärsemad teod, mille eest on nad saanud rahatrahvi. Proovin selle näite lõpuni teha.

A: Kujutad ette, mu auto puksiiriti. (kerge vihaga)
B: See oli sul ainult 5 minutit pargitud keelualal. (Ka kerge viha)
A: Ma sain selle eest 200€ trahvi. (vihaselt)
B: See on sama ajuvaba, kui me läksime üle tee. (viha kasvab iga repliigiga)
A: Jah, hakkasime rohelisega minema, kui olime poolel teel, siis see muutus punaseks
B: ja politsei tegi 400€ trahvi
A: Või kui panime nätsud tooli alla
B: 600€ trahvi kukkus
A: Riigivara kahjustamise eest.
B: Ei oleks pidanud seda toppima politsei auto istme alla (Viha langus)
A: Või, kui saime trahvi, selle eest, et ütlesime inimesele, et ta on jobu (suur viha kasv minimaalselt sinna maale, kus ta enne langust oli)
B: 800€ trahvi tuli (Viha kasvab edasi)
A: Politsei solvamine polnud hea mõte (Viha langus)
B: Ei tea, millal nad meid siit vanglast avaliku urineerimise eest välja lasevad?

Kui joonistaksime selle „jah, ja …“ tabeli, siis sügavusse läheksid esimesed kolm repliiki. Neljas repliik viiks Laiusesse ning 5 ja 6 repliik viivad neljandat repliiki sügavusse. Nii on meil tekkinud kaks paralleelset sammast. Üks sammas on nagu üks muster. Teiste sammaste peal kordame seda mustrit, kõrgendades eelmist. Oleme viinud stseeni nii sügavaks, kui laiaks. Rõhutan, et see on kõigest üks näide. On hulga teisi viise, kuidas saame stseeni sügavaks ja laiaks teha. Ma loodan, et see on enam vähem mõistetav. Kui ei ole. Siis palun esitage küsimusi kommenteerimislahtritesse. Need on seal selleks, et ma saaksin teha oma seletused arusaadavamaks.

Kokkuvõte

Tahan öelda seda, et improvisatsioon on avastamine, mitte leiutamine. Me ei lähe stseeni ideega, et panna paika, kes me oleme, kus me oleme ja mis meie vaheline suhe on või millest stseen räägib. Läheme sinna neid avastama. Kui läheme stseeni ideega, et ütleme „Jah, ja …“ lisades detaili sellele, mida meie stseeni partner ütles. Võtame emotsionaalse reageeringu ning jälgime seda, mis toimub. Siis avastame, millest meie stseen räägib, kes ja kus me oleme. Siis hakkab maagia tööle. Automaatselt on täidetud kõik loodud improreeglid (mis peaksid aitama head stseeni teha, aga tegelikult ei aita. Impro ei tööta reeglitega.), meil on lõbus (ei tähenda ilmtingimata, et see peaks olema naljakas stseen) seal olla ja seda on huvitav vaadata.