Põhjendused ja vabandused

Improvisatsioonis saab tegevusi selgitada põhjendustega ja vabandustega. Mõlemad annavad olukorrale selguse, aga üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb stseenist auru välja.
Näiteks:

(1)

15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad kokku keskööl mahajäetud postkasti juures.
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „Ma ei saa. Isa ei lubanud.“
…
(2)

15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad kokku keskööl mahajäetud postkasti juures.
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „ Ei… Ma olen liiga noor, et seda teha. Ma ei tule.“
…

Neid lugedes pole vahetki. Tunduvad väga sarnased, aga kui neid stseene edasi vaadata, siis tuleb välja suur erinevus. Esimesel näitel on stseenist aur väljas, teisel näitel mitte. Miks? Sest teisel näitel võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel näitel annab ta selle vastutuse isale. Esimese näite puhul on tegu vabandusega. Tüdruk vabandab,  et see otsus ei ole temast sõltuv. Ta annab kogu oma stseeni jõu isale. Kui ma vaataks seda, siis ma tahaks seda olukorda näha hoopis poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teisel näitel võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja me saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on puhtalt nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.

Muidugi siin tuleb mõista, et impro pole selline, kus on ainult ühed kindlad valikud. Isegi kui tüdruk otsustab vastutuse isale anda, saab see stseen minna väga huvitavaks. Näiteks helistab poiss keskööl kohe isale ja kutsub ta sinna ning neil on tuline arutelu, kus tüdruk proovib neid lahus hoida. Või saame vastutuse andmise „mänguks“ pöörata, kus tüdruk ei teegi iseseisvaid otsuseid vaid vajab kogu aeg kellegi heakskiitu. Näiteks võib poiss küsida: „Kas sa jäädki elama oma elu vastavalt selle, mida isa lubab või ei luba?“ ja tüdruk vastab: „Ma ei tea, pean isa käest küsima,“ ja teeb isale kõne. Võimalusi on lõputuid, aga minu soovitus on hoida oma stseeni jõud enda käes, mitte seda ära anda.

Teen veel ühe näite:

(1)
Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett.  Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „ miks sa seda tegid?“
Peeter: „ Vabandust … Mul on kõrge stressitase ja arst ütles, et sellest tulenevalt on mul käitumishäire. Suvalisel hetkel muutun hetkeks vägivaldseks.“
…
(2)

Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett.  Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „ miks sa seda tegid?“
Peeter: „ Sa käisid mu tütrega väljas.“
…

Jällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. See on haiguse põhjus, miks see juhtus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseenist aur väljas. Muidugi saame selle ümber pöörata ja teha näiteks „jooksu“, kus viime Peetri erinevatesse situatsioonidesse, kus vägivaldne väljapurse oleks kohatu. 

Näiteks:

(1)

Jane tutvustab oma vallalisele sõbrannale Kairile Peetrid. Ta kiidab teda, et ta on humoorikas, nägus, hooliv ja armastav. Peeter ja Kairi suruvad kätt ning Peeter haarab temakese näpu oma pihku ning murrab selle.

(2)

Lisandra: „Peeter ole siis nii hea ja hoia mu aastast last, kuni ma poes käin“
Peeter: „ Ära muretse võid mind usaldada.“
Peeter võtab hellalt beebi sülle, kiigutab paar korda ja hakkab teda äkitselt karjudes vägivaldselt raputama.

(3)

Õhtujuht: „Daamid ja härrad sinises nurgas on Aleksander, kaaludes 120 kg ja tähistamas oma  99 järjestikust võiduseeriat. Kui ta selle võidab on tal olemas 100 võitu, mis omakorda tähendab maailma rekordit. Ja punases nurgas on Peeter kaaludes 82 kg talle meeldib süüa sušit ja vaadata oma heade sõpradega naljakate loomade videoid. Mitte kunagi varem pole nii suure kaaluerinevusega matši peetud.“
Kõlab kong. Peeter on hirmud ja proovib ära minna. Järsku tuleb talle hoog peale, lööb vatsese teadvusetuks ja põrutab ka veel kohtunikule.

Iga valik, mida otsustame teha, viib meid uude kohta. Kui anname stseeni vastutuse ja energia ära, siis minnakse sinna, kus see on. Kui jätame selle enda kätte, siis vaadatakse seda situatsiooni edasi.

Veel üks näide:

Karla ja Artur on abielus ja söövad õhtust. Mõlemad on tülpinud näoga.
Artur: „ Käisin täna naabrinaise juurest soola küsimas.“
Karla: „ Ahah!“
Artur: „ Me seksisime“
Karla: „ Sa tegid mida???“
Artur: „ Mina ei oleks seksinud, aga ta pani noa minu kõrile ja lubas mind tappa.“
Karla: „Issand jumal. Sellest peab politseile teada andma“
Artur: „Ei ole väga mõtet, see oli mängunuga.“
Karla: „Miks sa minule nii tegid?“
Artur: „Ma ei teinud meelega, ta lubas, et tapab sinu, kui ma temaga ei seksi.“
Karla: „Nii, et sa ikka armastad mind ja ei petnud mind omast tahtest?“
Artur: „Petsin küll omast tahtest. Ma oleksin võinud ta kinni siduda ja ta politseisse anda.“
Karla: „ Sa siis ikkagi ei armasta mind!“
Artur: „ Armastan küll … Ta oli mind uimastanud ning ma ei saanud aru, mis täpselt toimus.“
Karla: „Issand halasta, me peame midagi ette võtma“
Artur: „Pole mõtet, sest umbes viie minuti pärast oli uimasus läinud ja sain täpselt aru, mis toimus ning nautisin igat sekundit.“
…

Selles näites on segamini nii vabandused kui põhjendused. Ühel hetkel Artur vabandab, et tema ei olnud selles süüdi ja teisel hetkel võtab vastutuse, et ta tegi seda hea meelega. Siin on jälgitud mustrit ja jätkatud selle baasil. Muidugi ei saa see muster igavesti jätkuda. See peab lõppema. Minu lahendus oleks, et Artur ei ole abieluga rahul ja ütleb selle välja. Tore oleks, kui ta võtaks ka vastutuse, et abielu on tema pärast karil J. Näiteks et kui nad koos olid, siis mõtles ta kogu aeg tööst ja ta on kehv kaasa. Stseen saab suure jõu juurde ja jätkub edasi. Kohe stseeni alguses võiks minna näiteks nendesse suundadesse. Võtta kohe vastutus, et ta on kehv kaasa ja abielu on hukkas või et ta on seksuaalahistamise ohver (sellel juhul, ei oleks sees neid väiteid, kus ta nautis seda ja tegi meelega. Siis oleks päris nuga kõril olnud jne), aga ta võtab vastutuse, et ta on liiga nõrk mees, et enda ees seista võib-olla tuleb välja, et naabrinaiseks oli 78-aastane värisev vanatädi.

Komöödias on meie ülesandeks mõista oma partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama, meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame teha olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Keskmist teed ei ole. Me ei taha vabandada. Me ei taha probleeme lahendada. Me tahame probleeme kasvatada. Probleemi kasvatamine võib juhtuda ka siis, kui proovime probleemi lahendad. Näiteks:
Tüdruk nutab.
Poiss küsib hoolivalt: „Mis juhtus?“
Tüdruk: „kuidas sa ei tea?“ ja hakkab veel rohkem nutma …
Ärge võtke seda nüüd nii, et kunagi ei tohi olla kena, lohutada ega vabandada. Võib ikka ja teatud olukorras võib see stseeni väga hästi teenida. Näiteks tüdruk nutab ja teda minnakse lohutama ning sealt võib tulla väga südamlik stseen.

Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii vastutust kolmandatele inimestele,  siis stseenis on energia ja seda on huvitav vaadata. Kui vabandame, siis laseme stseenist auru välja ja jätkame sealt, kuhu see energia liikus. Sanford Meisner ütles: „Need, mis kaitsevad meid elus, muudavad meid laval igavaks.“ Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei sinna tulla, kuna mul pole aega. Proovime olla kenad ja kellelegi mitte haiget teha.

Laval tahame olla süüdi ja võtta täielikku vastutust. Vastutuse võtmine on hirmus. Laval tahame minna hirmu suunas. Nagu ütles improguru Del Close: „Järgne hirmule!“