Põhjendused ja vabandused

Improvisatsioonis saab tegevusi selgitada põhjendustega ja vabandustega. Mõlemad annavad olukorrale selguse, aga üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb stseenist auru välja.
Näiteks:

(1)

15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad kokku keskööl mahajäetud postkasti juures.
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „Ma ei saa. Isa ei lubanud.“
…
(2)

15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad kokku keskööl mahajäetud postkasti juures.
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „ Ei… Ma olen liiga noor, et seda teha. Ma ei tule.“
…

Neid lugedes pole vahetki. Tunduvad väga sarnased, aga kui neid stseene edasi vaadata, siis tuleb välja suur erinevus. Esimesel näitel on stseenist aur väljas, teisel näitel mitte. Miks? Sest teisel näitel võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel näitel annab ta selle vastutuse isale. Esimese näite puhul on tegu vabandusega. Tüdruk vabandab,  et see otsus ei ole temast sõltuv. Ta annab kogu oma stseeni jõu isale. Kui ma vaataks seda, siis ma tahaks seda olukorda näha hoopis poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teisel näitel võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja me saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on puhtalt nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.

Muidugi siin tuleb mõista, et impro pole selline, kus on ainult ühed kindlad valikud. Isegi kui tüdruk otsustab vastutuse isale anda, saab see stseen minna väga huvitavaks. Näiteks helistab poiss keskööl kohe isale ja kutsub ta sinna ning neil on tuline arutelu, kus tüdruk proovib neid lahus hoida. Või saame vastutuse andmise „mänguks“ pöörata, kus tüdruk ei teegi iseseisvaid otsuseid vaid vajab kogu aeg kellegi heakskiitu. Näiteks võib poiss küsida: „Kas sa jäädki elama oma elu vastavalt selle, mida isa lubab või ei luba?“ ja tüdruk vastab: „Ma ei tea, pean isa käest küsima,“ ja teeb isale kõne. Võimalusi on lõputuid, aga minu soovitus on hoida oma stseeni jõud enda käes, mitte seda ära anda.

Teen veel ühe näite:

(1)
Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett.  Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „ miks sa seda tegid?“
Peeter: „ Vabandust … Mul on kõrge stressitase ja arst ütles, et sellest tulenevalt on mul käitumishäire. Suvalisel hetkel muutun hetkeks vägivaldseks.“
…
(2)

Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett.  Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „ miks sa seda tegid?“
Peeter: „ Sa käisid mu tütrega väljas.“
…

Jällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. See on haiguse põhjus, miks see juhtus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseenist aur väljas. Muidugi saame selle ümber pöörata ja teha näiteks „jooksu“, kus viime Peetri erinevatesse situatsioonidesse, kus vägivaldne väljapurse oleks kohatu. 

Näiteks:

(1)

Jane tutvustab oma vallalisele sõbrannale Kairile Peetrid. Ta kiidab teda, et ta on humoorikas, nägus, hooliv ja armastav. Peeter ja Kairi suruvad kätt ning Peeter haarab temakese näpu oma pihku ning murrab selle.

(2)

Lisandra: „Peeter ole siis nii hea ja hoia mu aastast last, kuni ma poes käin“
Peeter: „ Ära muretse võid mind usaldada.“
Peeter võtab hellalt beebi sülle, kiigutab paar korda ja hakkab teda äkitselt karjudes vägivaldselt raputama.

(3)

Õhtujuht: „Daamid ja härrad sinises nurgas on Aleksander, kaaludes 120 kg ja tähistamas oma  99 järjestikust võiduseeriat. Kui ta selle võidab on tal olemas 100 võitu, mis omakorda tähendab maailma rekordit. Ja punases nurgas on Peeter kaaludes 82 kg talle meeldib süüa sušit ja vaadata oma heade sõpradega naljakate loomade videoid. Mitte kunagi varem pole nii suure kaaluerinevusega matši peetud.“
Kõlab kong. Peeter on hirmud ja proovib ära minna. Järsku tuleb talle hoog peale, lööb vatsese teadvusetuks ja põrutab ka veel kohtunikule.

Iga valik, mida otsustame teha, viib meid uude kohta. Kui anname stseeni vastutuse ja energia ära, siis minnakse sinna, kus see on. Kui jätame selle enda kätte, siis vaadatakse seda situatsiooni edasi.

Veel üks näide:

Karla ja Artur on abielus ja söövad õhtust. Mõlemad on tülpinud näoga.
Artur: „ Käisin täna naabrinaise juurest soola küsimas.“
Karla: „ Ahah!“
Artur: „ Me seksisime“
Karla: „ Sa tegid mida???“
Artur: „ Mina ei oleks seksinud, aga ta pani noa minu kõrile ja lubas mind tappa.“
Karla: „Issand jumal. Sellest peab politseile teada andma“
Artur: „Ei ole väga mõtet, see oli mängunuga.“
Karla: „Miks sa minule nii tegid?“
Artur: „Ma ei teinud meelega, ta lubas, et tapab sinu, kui ma temaga ei seksi.“
Karla: „Nii, et sa ikka armastad mind ja ei petnud mind omast tahtest?“
Artur: „Petsin küll omast tahtest. Ma oleksin võinud ta kinni siduda ja ta politseisse anda.“
Karla: „ Sa siis ikkagi ei armasta mind!“
Artur: „ Armastan küll … Ta oli mind uimastanud ning ma ei saanud aru, mis täpselt toimus.“
Karla: „Issand halasta, me peame midagi ette võtma“
Artur: „Pole mõtet, sest umbes viie minuti pärast oli uimasus läinud ja sain täpselt aru, mis toimus ning nautisin igat sekundit.“
…

Selles näites on segamini nii vabandused kui põhjendused. Ühel hetkel Artur vabandab, et tema ei olnud selles süüdi ja teisel hetkel võtab vastutuse, et ta tegi seda hea meelega. Siin on jälgitud mustrit ja jätkatud selle baasil. Muidugi ei saa see muster igavesti jätkuda. See peab lõppema. Minu lahendus oleks, et Artur ei ole abieluga rahul ja ütleb selle välja. Tore oleks, kui ta võtaks ka vastutuse, et abielu on tema pärast karil J. Näiteks et kui nad koos olid, siis mõtles ta kogu aeg tööst ja ta on kehv kaasa. Stseen saab suure jõu juurde ja jätkub edasi. Kohe stseeni alguses võiks minna näiteks nendesse suundadesse. Võtta kohe vastutus, et ta on kehv kaasa ja abielu on hukkas või et ta on seksuaalahistamise ohver (sellel juhul, ei oleks sees neid väiteid, kus ta nautis seda ja tegi meelega. Siis oleks päris nuga kõril olnud jne), aga ta võtab vastutuse, et ta on liiga nõrk mees, et enda ees seista võib-olla tuleb välja, et naabrinaiseks oli 78-aastane värisev vanatädi.

Komöödias on meie ülesandeks mõista oma partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama, meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame teha olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Keskmist teed ei ole. Me ei taha vabandada. Me ei taha probleeme lahendada. Me tahame probleeme kasvatada. Probleemi kasvatamine võib juhtuda ka siis, kui proovime probleemi lahendad. Näiteks:
Tüdruk nutab.
Poiss küsib hoolivalt: „Mis juhtus?“
Tüdruk: „kuidas sa ei tea?“ ja hakkab veel rohkem nutma …
Ärge võtke seda nüüd nii, et kunagi ei tohi olla kena, lohutada ega vabandada. Võib ikka ja teatud olukorras võib see stseeni väga hästi teenida. Näiteks tüdruk nutab ja teda minnakse lohutama ning sealt võib tulla väga südamlik stseen.

Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii vastutust kolmandatele inimestele,  siis stseenis on energia ja seda on huvitav vaadata. Kui vabandame, siis laseme stseenist auru välja ja jätkame sealt, kuhu see energia liikus. Sanford Meisner ütles: „Need, mis kaitsevad meid elus, muudavad meid laval igavaks.“ Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei sinna tulla, kuna mul pole aega. Proovime olla kenad ja kellelegi mitte haiget teha.

Laval tahame olla süüdi ja võtta täielikku vastutust. Vastutuse võtmine on hirmus. Laval tahame minna hirmu suunas. Nagu ütles improguru Del Close: „Järgne hirmule!“ 

Inspiratsioonisõna

„Paluks teilt inspiratsiooniks ükskõik, mis sõna.“
„dildo,“„Sinu Ema,“„prostituut,“ „peer.“

Iga improviseerija lemmiksõnad, millega stseeni alustada. Kuidas me üldse ei salli neid pakkumisi. Mõtleme, et see ei inspireeri meid või ülalpool toodud näidete puhul mõtleme, et nendest küll väga stseeni teha ei taha. Miks me ei taha? Sest kogemus ütleb meile, et see komöödia kukub näoli maha ja on piinlik. Siin on konks. Tegelikult ei ole nendel sõnadel viga midagi, vaid pigem on asi selles, et me hindame neid kohe „halvaks“, mis paneb meil pea lukku. Samuti ei ole asi sõnas, vaid selles, miks seda öeldi. Öeldakse tavaliselt sellepärast, et näidata, et ma olen siin publikus ja oskan ka nalja teha. Ja kuidas me üldse ei salli neid inimesi, sest see teeb meie töö raskemaks, et saada inspiratsioon stseeniks, mida tegelikult näha tahetakse.

Küsimine

Chicago instruktor Rance Rizzutto, kui ma ei eksi, ütles meile:

„Kas te olete selgeltnägijad?“
„Ei,“ vastasime meie
„Siis miks te valite inspiratsioonisõna. Võtke esimene, mis tuleb. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.“
Kui  valime kaua, siis tuleb meile lõpuks sõnade laviin, millest on raske midagi välja valida ja millestki isegi aru saada. Suhteliselt halb on veel see, kui improviseerijatena ütleme, et seda pakkumist ei taha, see pole hea või see ei inspireeri meid. Ja publiku liige mõtleb
„Mis mu sõnal viga on? Mind inspireerib see väga! Pluss, ma tahan väga sellest stseeni näha!“
Nüüd ta istub toolis tahapoole, paneb käed rinnal ja oleme endast võõrandanud ühe publikuliikme.

Nii nagu improstseenis ei süüdista me kunagi oma partnereid, nii ei tohiks me ka kunagi süüdistada oma publikut. Tahame jagada neile hoolivust, armastust ning usaldust. Alati on võimalik teisiti küsida. Nüüd jõunagi selle kuldse lauseni. ME TAHAME KÜSIDA INSPIRATSIOONISÕNU PUBLIKU MÄLESTUSTEST, MITTE KUJUTLUSVÕIMEST. Selleks me ei saa küsida kogu publikult korraga, vaid peame määrama ära väiksema sektsiooni. Kui küsime isikliku küsimuse kogu publikult, siis naljategijad hõiskavad ikka midagi kohatut sinna. Seega kordan, et tuleb välja valida mingi väiksem sektor ja küsida isiklik küsimus. Nt
„Mida teie ema kinkis teile 21. Sünnipäevaks?“
Ja nüüd kui publiku liige vastab siiralt ja ausalt sõna dildo, siis sadagu meile sada aastat rahet kaela, kui me seda vastu ei võtta. Rõhutan sõnu siiralt ja ausalt. Kui publiku liige on avanud ennast, siis ärme tee talle iial haiget. Samas ära tee haiget isegi nendele, kes ei ava ennast. Ära tee kellelegi haiget nii improvisatsioonis kui elus. Ole hooliv ja armastav. Meie headus ja armastus võidab publikut rohkem enda poolele, kui solvamine, mis võõrandab neid.

Kuidas saab kindel olla, kas ta oli siiras ja aus? See, kuidas ta seda ütleb, on üks viis. Need, kes valetavad, võtavad rohkem sellise põlguse hoiaku. Need, kes on ausad, on avatud kehaga, peopesad üleval. Kui nad ütlevadki nt dildo, siis on näha neis piinlikkust. Kui me pole aga kindlad, kas ta oli aus, siis saame alati täiendavaid küsimusi küsida. Nt
„Kus Teie sünnipäev toimus?“
„Miks Teie ema teile sellise kingi tegi?“
Tavaliselt need, kes valetavad, panevad käed risti, kehitavad õlgu, võib-olla ütlevad, et ma ei tea. Loodetavasti nad mõistavad, et see polnud üldse lahe, mis nad tegid. Igatahes, meil on nüüd valida, kas võtta see sõna vastu või küsida uuesti mingi teise sektsiooni käest nt
„Kuna mul jäi veel palju olulist informatsiooni saamata, siis küsin sellest sektsioonist (viibates kätega ala)….“ Küsida võib kas siis sama küsimuse või mingi muu isikliku küsimuse. Nt
„kelleks tahtsite lasteaias saada?“

Miks on mälestused paremad kui kujutlusvõime? Peale selle, et enamustel juhtudel välistab see sõnad nagu prostituut ja muud sellised, mille kuulmisest on meil kopp ees, annab see meile midagi isiklikku publikuliikmest. Temal on seda stseeni vaadata kordades huvitavam ja naljakam, sest ta saab ennast sellega siduda.

Kui oled improvisatsiooni publikuliige, siis ole oma pakkumistega aus ja avatud. Sa naudid etendust kordades rohkem. Kui oleme ausad ja siirad, siis elame õnnelikumat elu. Kui sa pole vaadanud minu teise postituse videot, siis soovitan seda nüüd vaadata.
Brene Brown: The Power Of Vulnerability Ted esitlus, mis räägib enda avamisest ja haavatuna tundmise olulisusest.

http://www.huffingtonpost.com/2011/12/15/brene-brown-vulnerability_n_1150976.html

Inspiratsioonisõna kasutamine

Esmalt peame lahti laskma mõtetest, et see sõna ei ole hea ega inspireeri meid. Selle asemel, et inspiratsiooni kasutada, kulutasime oma aja ennast hävitavatele mõtetele. Tutvustan nüüd erinevaid tehnikaid, kuidas inspiratsiooni sõna saab kasutada. Teen siis need näited sõnaga dildo (jumal mind hoidku), et näidata, et sellest saab tõmmata midagi mitte seksuaalset ja rõvedat, mida me lavale ei taha viia.

1) Tegevus – kuuldes inspiratsiooni sõna, siis mis tegevust see sõna meis inspireerib. 

Kui kuuleme sõna kass, siis äkki alustad kassi paitamisega.
Dildo – minu mõte on olla vabriku liini peal ja teha tükitööd, milleks võib olla a la nende värvimine. Kuidas stseen edasi läheb sõltub minu partnerist. Kas ta kopeerib minu tegevust, mängib minu ülemust või teeb midagi kolmandat. Alustan nt stseeni lausega

„Must värv on otsas!“

Ja juhhei, stseen, mis ei räägi seksist vaid milleski muust (oleneb muidugi minu partneri reageeringust, millele ma ei hakka suuremat tähelepanu pöörama, kuna see ei ole selle postituse teema).

2) Füüsiline asend – võttes asendi, mis kujuga see objekt on.
Dildo – minu mõte oleks seista käed tihedalt keha vastas. See inspireeriks mind, et ma olen kinni seotud. Võin alustada repliigiga

„Te võite mind veel 5 kuud siin kinni hoida, aga ma ei reeda oma pere saladusi!“

3)  Emotsionaalne tunne – võttes tunde, mida sõna meis tekitab

Dildo – minu tõmme oleks frustratsioon (ei mingit hinnangut J). Võiksin alustada stseeni

„Ma ei suuda  uskuda, et pärast kolme kuud õppimist, kukkusin ikka filosoofia eksami läbi!“

Ehk esimene mõte, mis mul frustratsiooniga tekkis oli eksami läbikukkumine.

4) Oma elu – Võttes sündmuse oma elust, mis meil seostub inspiratsiooni sõnaga.

Dildo – minu seostus on järgmine. Kui ma olin 17 ja mu sõbral oli 18. Sünnipäev, mõtlesin, et hullult naljakas oleks talle osta kingitus sekspoest. Ma häbenesin sinna minna, pluss ma ei teadnud, kas ma üldse tohin alaealisena sinna minna. Nii ma seisingi natukene aega lihtsale sekspoe ees ja otsustasin lõpuks ära minna. Mu alustuslause oleks:

„Mine ise sekspood! Miks mina pean sinna minema!“

5)  Assotsiatsioonid – kuuldes sõna teeme kolm assotsiatsiooni ja võtame selle oma inspiratsiooniks. Nt

Dildo – minu assotsiatsioonid on peenis; ümberlõikamine; peenise suurendamise reklaamid, mis levivad internetis. Minu stseeni alustus lause võiks olla:

„Ema, ma registreerisin end peenise suurendamise operatsioonile. Mul oleks vaja 2000€!“

See pole küll kõige puhtam, aga ei mingit hinnangut. Sellest võib tulla suurepärane stseen, kuidas hilise puberteediga laps võitleb oma raskustega J.

Kui suudame inspiratsioonisõnast tõmmata asukoha, kes me oleme ja mis emotsioon meil on ning selle selgelt ühe lühikese lausega partnerile teatavaks teha, siis oleme teinud tugeva stseeni alustuse. Ärme hinda sõna vaid kasutame tehnikaid, mis on meie käsutuses.

Stseeni fookus

Selleks, et teha head stseeni, peame jälgima 3 asja, mitte 20 reeglit. Improvisatsioon ei ole üks reeglite kogu, mida järgides kõik õnnestub. See ei tööta nii. 3 asja, mida peame jälgima on: „Jah, ja …“, emotsioon, jälgimine/tähelepanu

„Jah, ja …“

„Ütle oma partnerile jah, ja …,“ on ilmselt kõige sagedamini öeldud lause igas improtöötoas. Kahjuks või õnneks peidab ta endas midagi enamat, kui esmapilgul võib välja lugeda. Isegi selles lõigus ei suuda ma seda täielikult ära seletada. Võtan kõige pealt ette „Jah, ja“ esimese poole, milleks on „JAH“, See pole otseselt võetav. See ei tähenda seda, et kui keegi pakub meile nätsu, siis ütleme talle „Jah ja anna mulle ka kartulikrõpsu“. See viitab rohkem sellele, et võtame reaalsuse, mida meie partner pakub, vastu. Kui meie partner ütleb: „Mul on nätsu üle, kas tahad ka?“ siis reaalsus, mis ta lõi, on see, et tal on nätsu ja ta tahab seda meiega jagada. Me võime ka sellest keelduda, aga ikka vastu võttes tema reaalsust.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Mitte täna mul on hambas auk ja igakord kui midagi närin tuleb meeletu valu.

Veel näide reaalsuse vastu võtmise kohta

A: siin metsas on väga jahe.
B: Kohe läheb pimedaks ja meil pole mingit võimalust leida koduteed. ütleb ta lõdisedes

Teen veel ühe „Jah“ näite, mis käib pantomiimi kohta.

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Ma nägin motivatsiooni videot. Kui piisavalt uskuda, siis on kõik võimalik. Ma tahan olla võlur!

Kuigi A’l oli kindel idee, mida ta teeb, siis enne kui seda verbaalselt ei ole defineeritud, siis võis see olla ükskõik mis tegevus. B defineeris selle võlumiseks. A lasi oma ideest lahti ning võttis B idee vastu.

Kas me ei või siis kunagi eitada oma partneri reaalsust? Võime küll, aga peame mõistma, mida teeme. Räägin sellest lähemalt „jälgimise peatükis“.

„Ja“ osa stseenis on väga-väga oluline. See annab stseeni uut infot ja aitab seda edasi viia. Sageli, miks stseen seisma jääb on sellepärast, et sinna ei anta uut informatsiooni. Kui teeksime ühe näited läbi ilma „ja“ osata, kasutades ainult „jah“ osa, siis need näeksid välja sellised.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: jah!

Või

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Ei, aitäh!

A: siin metsas on väga jahe.
B: On jah väga jahe!

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Nätsupakk ilmu!!!! (midagi ei juhtunud)

Kui võtame „ja“ mehhaaniliselt lahti, siis saame öelda, et see on kahe dimensiooniline. Sellel on sügavus ja laius. Kui ütleme „ja“ laiusesse, siis meie stseen läheb laiaks ja kui sügavusse, siis see läheb sügavamaks. Päris tore seletus. Teen näite. Kõigepealt „Ja“ laiusesse.

A: Siin metsas on väga jahe.
B: Jah ja siin on pime!
A: Ja meil pole süüa!
B: Ja hundid uluvad

Kui joonistaksime tabeli, siis see näeks midagi sellist välja.

           |                |          |   |                                  Oleme metsas  

Metsas on jahe -  pime  -  pole süüa   -   hundid uluvad

Need on kõik samaväärse kaaluga detailid. Kui aga ütleme „ja“ sügavusse, siis see näeks välja midagi sellist.

A: Siin metsas on väga jahe.
B: Ma ei tunne enam oma näpu otsasid.
A: Võtame hästi lähestikku, et hoida soojust.
B: See on vist ainuke olukord, kui ma olen nõus sind kallistama.
A: Sama siin. Kui siit eluga pääseme, siis ei räägi me sellest kellelegi.

oleme metsas
        |

väga jahe
        |

ei tunne enam oma näpu otsasid
        |

võtame lähestikku, et hoida soojust
        |

Ainuke olukord, kui olen nõus sind kallistama
        |

Kui eluga pääseme, siis ei räägi sellest mitte kellelegi.

Nüüd on näha, kuidas „jaatame“ stseeni sügavamaks, andes detaili iga viimase repliigi kohta. Eriliseks juhtumiks on repliik „võtame lähestikku, et hoida soojust“, sest see tõmbab detaili rohkem repliigist „siin on väga jahe“. Detail „ma ei tunne enam oma näpu otsasid“ annab meile suurema aimduse, kui külm ikka on. Selleks, et seda teha, peame partnerit hoolega kuulama ja jälgima. Me ei taha stseeni „jaatades“ viia seda ainult sügavamaks või ainult laiemaks. See peab olema ühtses koosluses. Sellest räägin lähemalt „jälgimise“ peatükis.

Huvitav osa stseenis on see, et me ei saa mõelda, et kuulame hoolega parterit ja lisame detaile sellele, mida ta just ütles. Siis oleme juba peas kinni. Seda saab teha enne etendust mantrana, aga mitte etenduse ajal. Etenduse ajal peame elama selles maailmas ja lihtsalt avaldama midagi sellest maailmas, mida näeme/teame.

Emotsioon

Üks kõige olulisemaid asju näitlemises on emotsioon. Kui tunneme mingi asja vastu mingit tunnet, siis see muutub meie jaoks oluliseks ning see on publiku jaoks oluline. Emotsioon on alus meie repliikidele ja tegevustele. Del Close ütles: „Kanna oma karakterit õhukese kihina.“ Mida ta sellel all mõtles, oli see, et ole laval sina ise, aga muuda oma emotsiooni mingi asja vastu. Nt kui ma isiklikult armastan suve, siis nüüd stseenis vihkan suve ja töötan selle baasilt. Kogu näitlemine ei põhine sellel, kui osavalt me füüsiliselt 70 aastast vanamemme järgi teeme, vaid sellel, kui tõetruult me suudame emotsioone edastada. Palju rohkem huvitab mind vanamemme juures see, kuidas ta maailma näeb ja kuidas ta reageerib sellele. Kõik muu (tegevus, liikumine, karkteri omapärad jne) on teisejärgulised emotsioonile. Ärge saage minust valesti aru. Need võivad olla väga huvitavad ja meelelahutuslikud, aga nad on kaunistused tugevamale tuumale. Võib-olla oled improõpetustest kuulnud ütlusi „Ära räägi minevikus“, „ära räägi tulevikust“, „ära räägi tegevusest“, „ära õpeta“ jne. Me võime neid kõiki teha, kui meil on emotsioon selle vastu ja see kasvab. Sageli mängime stseenis mänge (jälgimise osas räägin natukene lähemalt nendest) ja kasvatame seda. Kui ma ütlen kasvatamine, siis üldiselt mõistetakse selle all seda, et tuleb „suuremaks“ minna. Nt mind hoiab kinni kirjaklamber; mind hoiavad kinni käerauad; mind hoiab kinni vangikong; mind hoiab kinni lubadus, mis ma emale tegin. Kõlab loogiliselt? Ma läksin näidetega suuremaks ehk kasvasin. See on see, mis välja paistab. Seda saab ka vastupidi teha ehk minnes väiksemaks, aga see oleks ikka kasvatamine. Mida me siis õige kasvatame, kui me saame näidetega nii suuremaks kui väiksemaks, nii selgemaks kui abstraktsemateks minna? Me kasvatame emotsiooni selle taga. Nt kui kasvasime kirjaklambrist lubaduseni, siis kujutage ette, et seda öeldi hirmuga ja iga näitega tunti ennast rohkem hirmunult. Või võtame vastupidi, lubadusest kirjaklambrini, ja iga näitega tuntakse end kurvemalt ja kurvemalt. Kokkuvõtlikult, me tahame kasvatada emotsiooni.

Emotsioonide põhjal saame jaotada improstseene. Me saame suunata oma emotsioone üksteise pihta, mingi kolmanda asja pihta, üks saab suunata oma emotsiooni kolmanda asja pihta ning teine saab oma emotsiooni suunata oma partneri pihta. Kuidas see täpselt välja näeb ja mis dünaamika neil on, seda seletan kunagi hiljem.

Praegu on oluline osa see, et sul oleks emotsioon ja sa loeksid selle emotsiooni välja ka oma partnerilt. Kui instruktor ütleb kasvata, siis selle all ta mõtleb, et tuleb kasvatada emotsiooni. Selleks, et kasvatada emotsiooni on meil vaja põhjust, et see kasvaks ja põhjused tulevad kas verbaalsete või füüsiliste pakkumistega. Füüsilise pakkumisega emotsiooni kasvatamine võib olla nt see, et üks tegelane proovib ust hirmunult lahti teha, aga uks ei tule lahti ning mida lähemale teine karakter jõuab seda suuremaks hirm kasvab. Verbaalne näide võiks olla nt see, kuidas kaks rannavalvurit räägivad vihaselt sellest, kuidas inimesed käivad nende rannal ja teevad asju (ujuvad, päevitavad jne, mida rannas tehakse) ning pärast igat näidet muutuvad nad järjest vihasemaks.

Jälgimine

See on üks omadus, mis eristab edasijõudnud improviseerijaid algajatest. Samas eks „Jah, ja“ ja „emotsioon“ eristavad ka. Mida sellega öelda tahan on see, et see on võime märgata, mida me ja meie stseeni partner oleme teinud, et see enda kasuks pöörata. Et stseenis ei oleks nö raisatud energiat, repliike, motiive, käitumisi, mis lendaksid lihtsalt prügikasti ning mida uuesti ei kasutata. See on viis, kuidas saab pöörata oma „eksimised“ kingitusteks. Nt kui keegi laval kokutab olgu selleks põhjuseks üks kõik mis, nt et su partner ei lasknud sul rääkida. Siis saame selle enda kasuks pöörata, muutes selles stseeni osaks. Öeldes nt „kui sa nii väga rääkida tahad, siis lase käia, minu mõtted pole ju olulised.“ Või nt kui meie lavapartner naerab (mitte karakter vaid näitleja), siis muuta see stseeni osaks, et talle pakub nalja midagi, mis on seotud teie loodud maailmaga. Lihtsalt öeldes, kuidas saate oma „vead“ kingitusteks pöörata, on märgates seda, mis juhtus ja vastavalt olukorrale see välja öelda (nt sa ei kuula mind) või teha seda veel (nt kaks korda on tehtud sama ust erinevat moodi lahti, siis nüüd tuleb jätkata mustrit ja teha kogu aeg seda ust erinevat moodi lahti). See on üks oskus, mida saab kasvatada jälgides stseene. Selle asemel, et nii sama kellegagi juttu rääkida või mõelda omi mõtteid, võiks jälgida stseeni, mida teised õpilased teevad. Me õpime ka väga palju vaadates.

„Jah, ja …“ osas rääkisin, et see seisneb selles, et  võtame partneri reaalsuse vastu ja lisame sinna midagi. Meil on võimalus ka seda reaalsust muuta, öeldes ei sellele esimesele

A: Mul on nätsu üle, kas tahad ka?
B: Sul pole nätsu, ära õrrita mind!
A: Ei ole jah, tahtsin sinus nätsu isu tekitada.

Reaalsuseks jäi ikka see, et ta pakkus sulle nätsu, küll aga me avastasime midagi uut. A võttis B pakutud uue muudetud reaalsuse vastu. Pööran tähelepanu, et osa reaalsusest jäi pidama. Nüüd improviseerijad peavad jälgima, mida nad tegid, et aru saada, millest räägib nende stseen. Selle põhjal saame määrata, et see stseen räägib sellest, kuidas üks proovib teisele tekitada ihasid, mis tal on.

Me saame ka seda uut reaalsust natukene muuta.

A: Mul on nätsu üle, kas tahad ka?
B: Sul pole nätsu, ära õrrita mind!
A: Jah on küll, ma poest varastasin.
B: Üks asi, mida me vanematele lubasime, oli see, et me ei hakka varastama!

Nüüd võttis B lõpu pakkumise vastu. See stseen saab olla siis sellest, Kuidas kaks poissi ei suuda oma lubadusi hoida.
Mis siis kui mõlemad proovivad oma reaalsust peale suruda.

A: Mul on nätsu, kas tahad ka?
B: Ära valeta, sul pole mingit nätsu!
A: Ma ei valeta. On küll nätsu. Näe vaata! Ja võtab taskust nätsu välja
B: See pole näts, see on puukoor!
A: See pole puukoor, see on näts! Näe ma närin seda!
B: see on puukoor, sest see näeb välja nagu puukoor, pruun ja puha!
A: See pole pruun, see on valge ja väike. See on Orbiti padjake!

Mis on selle loodud reaalsus? Üks asi, millega nad on nõustunud, on see, et Üks on midagi taskust välja võtnud ja suhu pistnud. Millest see stseen räägib? Hetkel ütleksin, et kahest inimesest (teeksin isegi sellise eelduse, et nad on poisid), kes ei nõustu üksteisega. Kui me vaataksime natuke edasi.

B: Sa närid praegu puukoort.
A: Miks sa ei võiks minuga lihtsalt nõustuda? (ta ütles lihtsalt välja selle, mida tema kui improviseerija nägi tänu jälgimisele)
B: Sest nii palju, kui ma ka ei tahaks nätsu närida, ei saa ma seda teha, sest me ei saa seda endale lubada.
A: Puukoor on kõige lähedam asi nätsule, mis me saame
B: Ema ja isa ei anna üldse taskuraha

Nüüd saan öelda, et see stseen räägib kahest  lapsest, kes asendavad poest saadavad maiused loodusest leitud alternatiivide vastu. Miks mitte B võiks öelda, et sööme hoopis hapuribasid ja nad teevad uuesti selle vaidluse läbi, avastades, et tegu on muruga.

Paljud instruktorid juhendavad, et ütle „Jah, ja …“. Ülaltoodud näites ütlesid nad üksteisele „Ei, sest …“ ja endale „Jah, ja …“. Ja nii võib teha, sest kogu aeg tuli infot juurde. Muidugi lõpu poole nad ütlesid üksteisele „Jah“ (moment, kus nad nõustusid, et tegu on puukoorega), nad said ühise pinna, millelt stseeni edasi teha. Põhjus, miks öeldakse, et ütle „Jah, ja …“ on see, et siis improviseerijad nõustuvad üksteisega, nad saavad teha koostööd, et stseen tööle panna. Stseeni on nii tunduvalt lihtsam teha.

A: trükib arvutiklaviatuuri pantomiimis
B: Ükskõik kui palju sa proovid, sul ei õnnestu maagiliselt enda ette tekitada nätsupakki.
A: Ma ei proovi nätsupakki enda ette maagiliselt tekitada, ma kirjutan facebooki sõnumit!

Veel üks näide, kus A ütleb B pakkumisele „ei“, sest tal oli kindel idee, mida ta teeb ning ei olnud nõus sellest lahti laskma või olgu selleks siis mis põhjus iganes. Igatahes on nüüd B otsustada, kas temast saab tegelane, kes näebki kõiki tegevusi teistmoodi ning A ütleb, millega on tõeliselt tegu või B jääb kindlaks oma pakkumisel ja surub võlumise ideed läbi ning uus vaidlusring hakkab peale. Kuigi me võime seda teha, siis see hakkab meid ära tüütama. Kaks improviseerijat, kes kogu aeg vaidlevad üksteisega. Publikuna ei taha me seda väga näha. Me vaidleme päris elus niigi palju. Tahaks näha midagi, kus ei vaielda. Tahame näha, kuidas kaks improviseerijat teevad koostööd. Üldiselt on võimalus need stseenid koostööks ümberpöörata, aga seda ei juhtu, sest ei mõisteta, mida tehti, sest nad ei ole stseeni jälginud. Nad ei tea, et seda uuesti teha. Räägin siin sellest, et B näeb kõiki tegevusi teisiti kui A. Sageli on see hoopis nii, et mul oli tegevus ja kindel idee, mida teha tahtsin, sa lugesid seda valesti, jää vait, ma olen tark, sa oled loll. Ja mitte keegi ei taha temaga enam stseeni teha. Defineeritud tegevuse ümberlükkamine on tegevus, mida ma kõige vähem sallin. Meil oli mingi reaalsus, mis sobis sinna, see lükati ümber ja need repliigi on läinud prügikasti, juhul kui nad ei hakka ümberdefineerimise mängu mängima. Ning lõppude lõpuks kui paljusid stseene, mille mänguks on ümberdefineerimine, me vaadata jaksame!

Minu soovitus kõigile, kes alustavad või on natukene teinud improvisatsiooni. Kuigi võime öelda „Ei“ ning saame sellest hea stseeni teha, siis alustagem öeldes teise reaalsusele „jah, ja …“. Suure tõenäosusega, kui me pole varem „Jah, ja …“ öelnud, siis ega me ka seda pärast ei tee. Pigem treenida „Jah, ja …“ endale sisse ning siis õppida seda väänama, et leida uusi võimalusi.

Üks suur osa jälgimise all on stseeni mäng. Lühidalt on stseeni mäng mingi stseeni sisese mustri kordamine. Nt kui võtame selle nätsu ja puukoore vaidluse, siis stseeni mänguks kujunes erinevate poetoodete asendamine looduses leiduvatega. Mängu eesmärk on kasvatada emotsiooni. Võime mängida stseeni mängu, aga kui meil emotsioon ei kasva, siis hoolimata sellest, kui taibukad ja geniaalsed read improviseerijate suust välja tulevad, jääb see meile kuidagi poolikuks. Teen veel ühe näite

A: Kujutad ette, mu auto puksiiriti. (kerge vihaga)
B: See oli sul ainult 5 minutit pargitud keelualal. (Ka kerge viha)
A: Ma sain selle eest 200€ trahvi. (vihaselt)

Siin on toimunud väga hea „Jah, ja …“. Nad on  võtnud üksteise reaaluse vastu ja lisanud sinna juurde. Nad on ühel leheküljel (sama POV – point of view, ehk näevad maailma samamoodi. Hetkel siis nad tunnevad, et neile on tehtud ülekohut ja see on ka millest stseen räägib). Kas oskate selle põhjal öelda, mis on stseeni mäng? Teile on teada, millest stseen räägib, ja nüüd saame seda mängu täie rauaga mängida. Üheks võimalikeks mängudeks on nt järjest naeruväärsemad teod, mille eest on nad saanud rahatrahvi. Proovin selle näite lõpuni teha.

A: Kujutad ette, mu auto puksiiriti. (kerge vihaga)
B: See oli sul ainult 5 minutit pargitud keelualal. (Ka kerge viha)
A: Ma sain selle eest 200€ trahvi. (vihaselt)
B: See on sama ajuvaba, kui me läksime üle tee. (viha kasvab iga repliigiga)
A: Jah, hakkasime rohelisega minema, kui olime poolel teel, siis see muutus punaseks
B: ja politsei tegi 400€ trahvi
A: Või kui panime nätsud tooli alla
B: 600€ trahvi kukkus
A: Riigivara kahjustamise eest.
B: Ei oleks pidanud seda toppima politsei auto istme alla (Viha langus)
A: Või, kui saime trahvi, selle eest, et ütlesime inimesele, et ta on jobu (suur viha kasv minimaalselt sinna maale, kus ta enne langust oli)
B: 800€ trahvi tuli (Viha kasvab edasi)
A: Politsei solvamine polnud hea mõte (Viha langus)
B: Ei tea, millal nad meid siit vanglast avaliku urineerimise eest välja lasevad?

Kui joonistaksime selle „jah, ja …“ tabeli, siis sügavusse läheksid esimesed kolm repliiki. Neljas repliik viiks Laiusesse ning 5 ja 6 repliik viivad neljandat repliiki sügavusse. Nii on meil tekkinud kaks paralleelset sammast. Üks sammas on nagu üks muster. Teiste sammaste peal kordame seda mustrit, kõrgendades eelmist. Oleme viinud stseeni nii sügavaks, kui laiaks. Rõhutan, et see on kõigest üks näide. On hulga teisi viise, kuidas saame stseeni sügavaks ja laiaks teha. Ma loodan, et see on enam vähem mõistetav. Kui ei ole. Siis palun esitage küsimusi kommenteerimislahtritesse. Need on seal selleks, et ma saaksin teha oma seletused arusaadavamaks.

Kokkuvõte

Tahan öelda seda, et improvisatsioon on avastamine, mitte leiutamine. Me ei lähe stseeni ideega, et panna paika, kes me oleme, kus me oleme ja mis meie vaheline suhe on või millest stseen räägib. Läheme sinna neid avastama. Kui läheme stseeni ideega, et ütleme „Jah, ja …“ lisades detaili sellele, mida meie stseeni partner ütles. Võtame emotsionaalse reageeringu ning jälgime seda, mis toimub. Siis avastame, millest meie stseen räägib, kes ja kus me oleme. Siis hakkab maagia tööle. Automaatselt on täidetud kõik loodud improreeglid (mis peaksid aitama head stseeni teha, aga tegelikult ei aita. Impro ei tööta reeglitega.), meil on lõbus (ei tähenda ilmtingimata, et see peaks olema naljakas stseen) seal olla ja seda on huvitav vaadata.

Impro ja reeglid

Kui alustasin improviseerimist, siis polnud mul aimugi, mida teen. Miks midagi töötas ja miks midagi ei töötanud. Siis minu tee ristus improvisatsiooni reeglitega. Milline õnnis päev. Reeglid!!! Ainuke asi, mida nüüd teha tuleb, on need selgeks õppida, lihasesse treenida ja head stseenid on garanteeritud. Kahjuks see päris nii ei ole. Pigem oli asi hoopis vastupidine. Mida rohkem nendele mõtlesin ja neid täita proovisin, seda hullemaks stseenid läksid. Mis on need improreeglid, millest ma räägin. Nimetan mõned siin ära:

1.       Ära eita.

2.       Ära küsi küsimusi.

3.       Ära dikteeri tegevusi.

4.       Ära räägi mineviku ega tuleviku sündmustest.

5.       Pane paika kes, mis/millest, kus (who, what, where).

6.       Ära tee läbirääkimisi.

7.       Ära tee õpetamisstseene.

8.       Näita, ära ütle.

9.       Ütle „Jah“ ja siis ütle „ja…“.

10.   Ära räägi sellest, mida teed.

Muidugi on neid veel, aga ei hakka neid rohkem kirjutama. Kümme on ilus number. Esmapilgul võib tunduda, et nende järgimine võib stseenid heaks teha. Kui vaatame halbasid stseene, siis seal esinevad need punktid. Näitlejad eitavad, dikteerivad tegevusi, õpetavad jne. Ilmselt sealt need välja kasvasidki. Juhendaja vaatas, et see stseen ei tööta. Mis siin siis tehakse? Ahhh, ma tean, nad küsivad küsimusi.

Kuigi siin on oma tõepõhi all, siis asja naljakam pool on see, et neid „reegleid“ rikutakse ka heades stseenides. Ehk isegi kui keegi suudaks stseenis kõiki improreegleid järgida, siis see ei garanteeri head stseeni. Üldjuhul juhtub see, et kui keegi proovib neid reegleid järgida, siis tuleb pigem halvem stseen kui muidu, sest ta on oma peas ja mõtleb, et ta ei küsiks küsimusi ega eitaks ega teeks muid reeglite rikkumisi.

Mis siis kui ütlen, et stseenis on teine fookus. Palju lihtsam fookus, mida jälgida, ning sealt kasvab välja hea stseen. Stseen, mis näeb välja veatu ja orgaaniline. Mis pole punnitamine ega enesepiinamine. Kui seda fookust täita, siis võib rikkuda ükskõik, mis „reeglit“ ja hea stseen tuleb ikkagi. Peaeesmärk on reeglitele mitte mõeldagi, see hoiab sind lihtsalt tagasi. Mis on see fookus, millest ma räägin.  See koosneb kolmest osast: „jah, ja…“, „emotsioon“ ning tähelepanu/jälgimine. Need vajavad natukene täpsemat seletust, mille võtan ette oma järgmises postituses.

Impro meeleseisund - 3 sissekanne "Impro ja meditatsioon"

Et improvisatsiooniga edukalt hakkama saada, peab elama momendis. Ei saa mõelda ei tulevikust ega minevikust, vaid peab olema praeguses hetkes, tajudes kõike, mis ümber toimub. Kui hakkame hindama näiteks oma lavapartneri ideed, siis oleme juba peas kinni. Momendis olemise kohta võib öelda, et meil pole mõtteid. Oleme keskendud praegusele hetkele.

Üks suurepärane viis momendis olemise harjutamiseks on meditatsioon. Võib-olla kui inimesed kuulevad sõna meditatsioon, siis nad seostavad selle rätsepa istumisega ja kosmose energia vastuvõtmisega. Meditatsioon, millest meie oleme huvitatud, on hetkes olemine ja rätsepa istumine pole vajalik. Meditatsioon peitub selles, et sa vabastad oma pea mõtetest. See on nagu maailma vaatamine esimest korda. Kõik tundub huvitav ja oleme lummatud sellest. Meil ei tiirle peas mõtted, vaid oleme keskendud ühele tegevusele. Eelnevalt olen rääkinud sellest, et peaksime vaatama sündmust nii nagu ta on. Ütleme, et vaatame midagi negatiivselt ja see ei meeldi meile ja mida rohkem selle mõtleme, seda hullemaks asi läheb. Kohe üldse ei taha nendest mõtetest välja tulla ja raske on seda ümber pöörata. Siin tulebki appi meditatsioon. Selleks, et neist mõtetest vabaneda, ei pea sa mediteerima tunde. Võib piisata ka paarist hingetõmbest ja oled vabanenud mõtetest, et seda sündmust vaadata uue pilguga, vaadata seda nii nagu see on, ei õige ega vale, ei hea ega halb. Nüüd saame selle pöörata kergelt enda jaoks positiivseks.

Meditatsioon aitab meil märgata seda, kui me oleme pähe läinud. Kui oleme märganud, et oleme peas, siis on kolmveerand võitu juba saavutatud. Tasub ennast kiita, et oled ärganud, mitte pahandada endaga, et ei suudetud hetkes püsida. Järgmine osa on mõtetest lahti öelda ja tulla praegusesse hetkesse tagasi. Mida osavamaks selles saame, seda kiiremini märkame, kui oleme peas kinni, ja seda kiiremini saame end hetkesse tagasi tuua. Improvisatsioonis on ääretult oluline olla hetkes. Sest kui oleme hetkes, siis märkame, mis toimub meie ümber, info salvestub meisse, ja suudame olukorrale õigesti reageerida ja materjali taaskasutada. Kui oleme oma mõtetes: nt „Huvitav kuhu see läheb“, „mis karakteri ma järgmiseks võiksin võtta“, „Millega ma oma stseeni võiksin alustada“ või „jumal hoidku, mida ta just tegi“, siis me enam ei märka, mis toimub praegusel hetkel, ja kaotame etendusest hetki. Me ei taju enam terviklikku pilti ja ei suuda selle ratta peal korralikult olla. Kõik variseb kokku.

Sa oled bussipeatuses ja ootad viimast bussi. Vihma hakkab sadama ja sa ei taha märjaks saada. Koju kõndimine võtab aega 30 minutit. Sul pole vihmavarju ka kaasas. Selgub, et viimast bussi ei tulegi ning muud võimalust ei ole, kui koju kõndida. Sul on nüüd kaks valikut. Kas kiruda elu ja olla vihane või nautida seda hetke, et sul on võimalus vihma käes jalutada.

See on meie enda valik, kuidas me maailma suhtume. Kuidas me improvisatsiooni stseenidesse ja etendustesse suhtume. Peame olema enda emotsioonide peremehed, mitte vastupidi. Improviseerijatena tahame olla emotsionaalselt haavatavad, et saaksime karaktereid tõetruult mängida ja elada selles maailmas, mängides kõiki emotsioone ja proovides nendega toime tulla. Selleks, et kontrollida oma emotsioone, on üheks võimaluseks meditatsioon. Ma ei räägi siin sellest, et me ei tunne ühtegi emotsiooni ja surume nad alla. Hoopis vastupidi. Me tunneme ja elame neid läbi. Ei karda ega häbene neid. Oleme emotsionaalselt intelligentsed, sest teame kuidas nendega toime tulla.

Olla hetkes, emotsionaalselt intelligentne, -haavatav, ning näha kõike positiivselt ja lõbusalt on põhjuseks, miks väga paljud improviseerijad tegelevad meditatsiooniga. Kui praegu tundub see veidike ähmane, kuidas see täpselt stseenide mängimisega ja kõige muu improga kokku läheb, siis ärge muretsege. Kui võtan stseenid ja muud impro asjad ette, siis lähen sellesse sügavamalt.

Alustasin oma improblogi just teemaga „Impro meeleseisund“, et saada õige suhtumine improvisatsiooni jaoks. Selline suhtumine peaks olema igakord kui improviseerid.  Kui on veel küsimusi, siis jätke need kommenteerimise lahtritesse või küsige minult meili teel martin@improkraatia.ee ja ma proovin neile esimesel võimalusel vastata.

Raamatu soovitused:

Raamatud Taoismi kohta:

Benjamin Hoff „The Tao of Pooh“
Benjamin Hoff „The Te of Piglet“

Meditatsiooni kohta:
Prof Mark Williams ja Dr Danny Penman "Mindfulness: A practical guide to peace in a frantic world"

Impro meeleseisund - 2 sissekanne "Impro ja Tao"

Kujutame ette, et kõnnime suures Hiina linnas mööda kitsast tänavat ja leidsime kohaliku väikese poe, mis müüb klassikalisel viisil tehtud maale. Lähme sinna sisse ning küsime midagi allegoorilist, midagi humoorikat, võib-olla midagi, millel on ajatu väärtus. Poepidaja naeratab. „Mul on midagi just teile,“ vastab ta, „ Äädika Maitsjate koopia“. Ta viib meid suure laua juurde ja asetab maali lauale, et me saaks seda uurida. „Vabandage mind, pean korraks ära minema,“ ütleb ta ja läheb poe taharuumi, jättes meid maaliga üksi.

Kuigi näeme, et see on üpris uudne versioon, siis teame, et algne versioon oli tehtud väga ammu. Täpselt millal, on ebaselge. Aga praeguseks on maali teema väga tuntud.

 

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/archive/0/09/20110526075555%21Vinegar_tasters.jpg

Me näeme kolme meest, kes seisavad äädika vaadi ümber. Igaüks neist on oma näpu sinna sisse torganud ja maitsnud seda. Iga mehe näoilme näitab tema individuaalset reaktsiooni. Kuna maal on allegooriline, siis mõistame, et tegu pole tavaliste äädika maitsjatega, vaid tegu on Hiina „Kolme Õpetuse“ esindajatega. Äädika vaat esindab elu olemust. Kolm meistrit on K’ung Fu-tse (Konfutsius), Buddha ja Laotse, kes on kõige vanema Taoismi raamatu autor. Esimesel on hapu nägu, teisel on kibeduse pilk näol, aga kolmas mees naeratab.

Kung Fu-tse’le tundus elu pigem hapu. Ta uskus, et olevik on minevikuga paigast ära ja mehe poolt tehtud maapealne valitsus oli taevase valitusega, mis oli universumi valitsus, harmooniast väljas.  Seega rõhutas ta austust Esiisadele, samuti iidsetele rituaalidele ja tseremooniatele, milles keiser, kui Taeva Poeg, oli vahend piiramatu taeva ja piiratud maa vahel. Konfutsianismi all kasutati täpselt mõõdetud õukonna muusikat, ette määratud samme, tegusid ja fraase, mis kõik moodustasid ekstreemselt keeruka rituaalide süsteemi. Igat rituaali kasutati kindlal eesmärgil kindlal ajal. K’ung Fu-tse poolt on salvestatud ütlus: „Kui matt ei ole sirge, siis Isand sinna ei istu.“ See peaks andma arusaama, kui kaugele mindi konfutsianismis asjade korraldamisega.

Buddha, teine mees pildil, jaoks oli elu kibe, mis oli täis kiindumusi ja ihasid, mis viisid kannatusteni. Maailma nähti lõksude kogumikuna, illusioonide tekitajana, pöörleva kannatuse rattana kõikide olendite jaoks. Selleks, et saavutada rahu, nägid Budistid vajalikuna „tolmu maailmast“ lahkuda ja jõuda Nirvaanasse, mis tähendab „tuuleta“ olekut. Kuigi põhiolemuselt optimistliku Hiina suhtumine muutis märgatavalt budismi, kui see toodi sisse selle kodumaalt Indiast, siis siiras budist nägi sageli teed Nirvaanasse häirituna igapäeva olemasolu kibedate tuulte poolt.

Lao-tse (Lao Tzu) jaoks on harmoonia, mis eksisteeris täiesti alguses loomulikult taeva ja maa vahel, leitav igal ajal igaühe jaoks, aga mitte järgides konfutsianismi reegleid. Nagu ta väitis oma raamatus „Tao Te Ching“, Tao vooruste raamat,  maa oli olemuselt taeva peegeldus, mida juhtisid samad seadused -- mitte inimeste poolt kehtestatud seadused. Need seadused ei mõjutanud mitte ainult kaugel tiirlevaid planeete, vaid ka metsas olevate lindude ja vetes olevate kalade tegevusi. Lao-tse arvas, et mida rohkem inimene sekkub looduslikku tasakaalu, mis on tehtud ja juhitud universaalsete seadustega, seda rohkem taganeb harmoonia kaugustesse. Mida rohkem sundimist, seda rohkem probleeme. Kas raske või kerge, märg või kuiv, kiire või aeglane, kõigel oli oma loomus juba olemas, mida ei saanud probleeme põhjustamata rikkuda. Kui abstraktsed ja suvalised reeglid olid väljas poolt peale surutud, siis rabelus oli möödapääsematu. Ainult siis muutus elu hapuks.

Lao-tse jaoks ei olnud elu täis lõkse, vaid oli väärtuslike õppetundide õpetaja. Selle õppetunnid olid mõeldud õppimiseks, just nagu selle seadused olid mõeldud järgimiseks. Selle asemel, et pöörduda „tolmu maailmast“ eemale, soovitas Lao-tse „ühineda tolmuse maailmaga“. Mida ta nägi tegutsevat kõige maa ja taeva taga, seda ta kutsus Taoks (DAO), „Tee“ või „Viis“. Lao-tse õpetuse põhiprintsiibiks oli see, et Universumi Teed/Viisi ei saa siin maailmas adekvaatselt kirjeldada ja oleks solvav seda proovida nii selle piiramatule jõule kui ka inimese mõistuse intelligentsusele. Kuid seda loomust on võimalik mõista ja need, kes sellest kõige enam hoolisid ja hoolisid elust, millest see oli lahutamatu, mõistsid seda kõige paremini.

Taoism on lihtsana sõnastatult üks huvitav viis, kuidas hinnata, õppida ja töötada sellega, mis juhtub igapäeva elus. Taoisti vaatenurgast on harmoonilisest elamisviisist naturaalne tulem õnn. Sa võid öelda, et õnnelik rahu on kõige märgatavam karakteristik Taoisti iseloomus ja kerge huumorimeel on nähtav igas Taoismi kirjutises.

Miks Lao-tse maali peal naeratab? Lõppude lõpuks peab olema sellel äädikal, mis esindab elu, ebameeldiv maitse, sest nii on näha kahe teise mehe näoilmetest. Aga töötades elu asjaolusid läbi harmoonia, siis Taoisti mõistmine muudab positiivseks selle, mida teised võivad pidada negatiivseks. Taoisti vaatenurgast tulevad hapu ja kibedus häirivast ja tänamatusest mõistusest. Elu iseenesest, kui mõista ja kasutada sellisena nagu ta on, on magus. See on Äädika Maitsjate sõnum.  

Tekst võetud raamatust „The Tao of Pooh“ autoriks Benjamin Hoff

Improvisatsioonis ei pea me midagi sisse sundima. Mida rohkem me sunnime seda rohkem tekib probleeme. Olgu tegu kas stseeniga või kogu etendusega. Me peame olema lihtsalt rahulikult selles jões ja jälgima. Meil ei ole vaja rabeleda ja ujuda teab mis suundades. Peame lihtsalt selle vooluga kaasa minema. Kui sa oled natukene juba improt teinud, siis võib-olla oled proovinud panna stseeni sisse mingit repliiki, mis sa arvad, et on naljakas või huvitav, või oled proovinud stseeni teatud suunda juhtida, või minna teises suunas kui kogu grupp. Pärast selle ütlemist või tegemist tunned, kuidas kogu stseen kukkus kolinal kokku, see polnud ei naljakas ega huvitav, avastades, et lõpptulemus polnud üldse selline nagu ette kujutasid, pigem hoopis vastupidine, see oli halb. Milline vaev ja raisatud energia. Selline rabelus tekitab lihtsalt probleeme. Peame lihtsalt olema selles voolus ja märkama, mis meie ümber toimub. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, tulevad nii kõige paremad etendused ja stseenid. Kui vaatame improt läbi taoisti vaatenurga, siis näeme positiivsena seda, mida teised näevad negatiivsena. Kui näeme seda positiivsena, siis saame etendusel juhtunud „vead“ enda kasuks pöörata ja teha nendest „vigadest“ hoopis kingitused. Tajume kohe algul kõike kui kingitusi.

Impro meeleseisund – 1 sissekanne „See on nagu on“

Vana mees ja ta poeg elasid mäe küljel olevas mahajäetud kindluses. Nende ainsaks väärtuseks oli hobune.

Ühel päeval jooksis hobune ära. Naabrid tulid sümpatiseerima.          

„See on väga halb!“ ütlesid nad.

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees.

Järgmisel päeval tuli hobune tagasi, tuues endaga kaasa mitmeid metsikuid hobuseid. Vana mees ja poeg panid värava kinni ning sulgesid nad aeda. Naabrid kiirustad kohale.

„See on väga hea!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“, küsis vana mees

Järgmisel päeval proovis poiss metsiku hobusega sõita. Ta kukkus ja murdis oma jala. Naabrid kiirustasid kohale nii pea, kui nad olid uudist kuulnud.

„See on väga halb!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees

Pärast seda sõitis sealt läbi armee, sundides kõiki kohalikke noormehi tulema teenistusse ja minema sõtta kaugele maale põhjamaade barbarite vastu. Paljud neist ei saabu iial tagasi. Poeg aga ei saanud minna, kuna ta jalg oli murdunud.

Autor Liu An, samuti teatud kui Huai-nan-tse. Lugu on võetud raamatust „The Te of Piglet“ autoriks Benjamin Hoff

Improvisatsioon on tundlik ala. Pärast igat etendust võime öelda halbu asju, mida tegime, sest alati saaks seda ju paremini teha. ALATI!!! Me kõik proovime alati paremaks saada, aga mainides kohti, mida „halvasti/valesti“ tegime siin kohal ei aita. Kui midagi „halvasti“ läks, ei ole see tingitud sellest, et mõnel oli halb idee ja see rikkus kõik ära. Viga pole kunagi kellegi idees. Pigem on asi selles, et mõisteti valesti või ei pandud tähele. Kui see juhtus, siis ei tasu ennast ega teisi kritiseerida.

Olukord on kehv, kui sa hindad oma partneri ideed halvasti. Siis hakkavad sinu peas pöörlema negatiivsed mõtted oma lavapartneri suhtes, stseeni kohta, kogu etenduse kohta. Sa oled peas kinni ja midagi head siit enam välja ei tule ja kõik on sinu jaoks halb. Kuidagi hästi lihtne on teisi maha teha. Öelda, et see on nende süü, miks see või teine kukkus kehvasti välja. Kuigi reaalsuses, kui sul on sellised mõtted, siis on asi suuresti sinus, miks midagi tööle ei hakanud.

Improvisatsioonis ei tohiks me hinnata ei enda ega teiste ideid, stseene, etendusi ega kõike muud, mis käib improvisatsiooni juurde. See on nii nagu see on. See pole ei õige ega vale, see pole ei hea ega halb. See lihtsalt on see on. Me ei taha kunagi halvustada oma partneri või grupi otsuseid/ideid. Kui midagi nendega teha tahame, siis tasuks võtta neid kui kõige geniaalsemate käikudena/ideedena ja toetada neid. Sellisel juhul meeldib sulle kõik, mis sünnib. Sa tahad sellest osa saada ja sa aitad kaasa selle loomisele. Susan Messing, kes andis mulle Chicagos töötuba lausus: „There are three kinds of improvisers I hate the most. I suck, You suck, This show sucks“. Kui sa nii mõtled, siis sa oled lava ääres vaatad häbis maha ja proovid jätta muljet, et sina pole sellega seotud. Sina pole selles süüdi. Kuigi tegelikult oled. Sinu mitteosalus mängib sama suurt rolli, kui osalus. Valik minna lavale on sama suure tähtsusega, kui valik mitte minna. See peab olema valik, mitte hirmust tingitud käik (olgu see nii lavale minek või minemata jätmine). Me ei taha iial mõelda, et see mis toimub on nõme. See mis toimub on suurepärane ja ma olen üks osa sellest.

Mäletan, kui ma alustasin impro õpinguid ja soovisin, et instruktor annaks mulle kriitikat, et mida saaksin paremini teha. Küsisin seda spetsiaalselt, aga ta ei andnud. See pani mind mõtlema, et äkki instruktor pole piisavalt pädev, et anda kriitikat. Olin veendunud, et kui mulle lihtsalt öeldaks, mida valesti teen, siis saan kiiremini areneda ja ennast paremaks teha. Ta ei andnud mulle kriitikat mitte sellepärast, et ta polnud piisavalt pädev, vaid sellepärast, et ta oli pädev. Kriitika ei ole hea. See paneb meid pähe kinni, oma mõtete vanglasse. See kasvatab meis ebakindlust ja hirmu.

Selleks, et probleemi lahendada, peaksime nägema seda nii nagu ta on. Isegi sõna probleem on siin vale, sest kui vaatleme midagi kui lihtsalt sündmust, mis polnud ei hea ega halb, ei õige ega vale, siis pole tegu probleemiga. See aitab end vabastada mõtetest. Emotsioonid töötavad nii, et mida rohkem sa selle peale mõtled, seda suuremaks see kasvab. Sealt kasvavad välja ka tujud. Mõni päev on sul halb tuju. Selle põhjuseks on see sama efekt. Mõtled millelegi, mis tekitab sinus halba tuju, lased sellel kasvada ning õige pea tundub sulle kõik halb. Emotsioon on nagu lumepall, mis veereb lumisest mäest alla ning mida kauem ta veereb, seda suuremaks ta saab. Seda ei saa peatada, pannes sinna ette takistusi või mõeldes, kes selle lumepalli tegi, või juhtida seda mujale, soojendada kliimat, et lumepall sulaks ära ja ei veereks enam vms. Ainuke viis selle peatamiseks on seda mitte vaadata, sest siis ta kaob ära ja ei eksisteeri enam. Loogiline mõistus ütleb, et ma pean oma sündmusele, mis tekitab vastavat emotsiooni, lahenduse leida. Küll aga see ei tööta emotsioonidega. Kui vaadata sündmust kui lihtsalt sündmust ning mitte anda hinnangut sellele. Siis nüüd on võimalus vaadata seda värske pilguga, et mõista, mis seal toimus. Kas midagi jäi kuulmata ja kus jäi midagi tähelepanemata.

Meil pole mõtet hinnata oma tehtud stseeni või etendust. Pigem, see oli sellina nagu ta oli. Pigem mainime kohti, mis meile meeldisid selle juures. Positiivsete kohtade mainimist tuleb igal juhul teha. Kui oleme vabastanud ennast negatiivsetest mõtetest, siis saame sealt leida positiivseid kohti. Igal sündmusel on positiivsed tulemused, peame need lihtsalt üles leidma. See on lihtne, kui suudad seda vaadata neutraalse pilguga. Analüüsi mõttes võime välja tuua, kus üksteist ei mõistnud või mis meis segadust tekitas. See pole sama, mis kriitika. Kui me hakkame üksteist kritiseerima, siis kukub meie loovus kolinal kokku. Ebakindlus võtab meis võimust ja midagi ei tule enam välja.

Selleks, et improvisatsiooni õppida, peame eksima. See käib ka minu arvates kõige muu õppimise hulka. Kui me ei eksi, siis me ei õpi. See on loomulik osa õppimisest, aga ometi proovime meeleheitlikult mitte eksida nagu see oleks halb. Selline tunne, et kui eksime, siis kõik vaatavad meie suunas halvasti ja meie elu on läbi. Hirm eksimise ees sunnib meid oma turvalisse paika, kus oleme kindlas kohas ja ei eksi kunagi. Kui me improvisatsiooni õpime, siis me naerame eksimuste pärast, lõbutseme nendega ja avastame mis väravaid need meile lahti teevad. Eksimine on kõige lõbusam osa. Läbi eksimuste me õpime. Kui me ei eksi, siis me ei õppinud midagi uut.

Soovitan soojalt vaadata Brene Brown: The Power Of Vulnerability Ted esitlust, mis räägib enda avamisest ja haavatuna tundmise olulisusest.

http://www.huffingtonpost.com/2011/12/15/brene-brown-vulnerability_n_1150976.html