Impro ja reeglid

Kui alustasin improviseerimist, siis polnud mul aimugi, mida teen. Miks midagi töötas ja miks midagi ei töötanud. Siis minu tee ristus improvisatsiooni reeglitega. Milline õnnis päev. Reeglid!!! Ainuke asi, mida nüüd teha tuleb, on need selgeks õppida, lihasesse treenida ja head stseenid on garanteeritud. Kahjuks see päris nii ei ole. Pigem oli asi hoopis vastupidine. Mida rohkem nendele mõtlesin ja neid täita proovisin, seda hullemaks stseenid läksid. Mis on need improreeglid, millest ma räägin. Nimetan mõned siin ära:

1.       Ära eita.

2.       Ära küsi küsimusi.

3.       Ära dikteeri tegevusi.

4.       Ära räägi mineviku ega tuleviku sündmustest.

5.       Pane paika kes, mis/millest, kus (who, what, where).

6.       Ära tee läbirääkimisi.

7.       Ära tee õpetamisstseene.

8.       Näita, ära ütle.

9.       Ütle „Jah“ ja siis ütle „ja…“.

10.   Ära räägi sellest, mida teed.

Muidugi on neid veel, aga ei hakka neid rohkem kirjutama. Kümme on ilus number. Esmapilgul võib tunduda, et nende järgimine võib stseenid heaks teha. Kui vaatame halbasid stseene, siis seal esinevad need punktid. Näitlejad eitavad, dikteerivad tegevusi, õpetavad jne. Ilmselt sealt need välja kasvasidki. Juhendaja vaatas, et see stseen ei tööta. Mis siin siis tehakse? Ahhh, ma tean, nad küsivad küsimusi.

Kuigi siin on oma tõepõhi all, siis asja naljakam pool on see, et neid „reegleid“ rikutakse ka heades stseenides. Ehk isegi kui keegi suudaks stseenis kõiki improreegleid järgida, siis see ei garanteeri head stseeni. Üldjuhul juhtub see, et kui keegi proovib neid reegleid järgida, siis tuleb pigem halvem stseen kui muidu, sest ta on oma peas ja mõtleb, et ta ei küsiks küsimusi ega eitaks ega teeks muid reeglite rikkumisi.

Mis siis kui ütlen, et stseenis on teine fookus. Palju lihtsam fookus, mida jälgida, ning sealt kasvab välja hea stseen. Stseen, mis näeb välja veatu ja orgaaniline. Mis pole punnitamine ega enesepiinamine. Kui seda fookust täita, siis võib rikkuda ükskõik, mis „reeglit“ ja hea stseen tuleb ikkagi. Peaeesmärk on reeglitele mitte mõeldagi, see hoiab sind lihtsalt tagasi. Mis on see fookus, millest ma räägin.  See koosneb kolmest osast: „jah, ja…“, „emotsioon“ ning tähelepanu/jälgimine. Need vajavad natukene täpsemat seletust, mille võtan ette oma järgmises postituses.