Impro ja reeglid

Kui alustasin improviseerimist, siis polnud mul aimugi, mida teen. Miks midagi töötas ja miks midagi ei töötanud. Siis minu tee ristus improvisatsiooni reeglitega. Milline õnnis päev. Reeglid!!! Ainuke asi, mida nüüd teha tuleb, on need selgeks õppida, lihasesse treenida ja head stseenid on garanteeritud. Kahjuks see päris nii ei ole. Pigem oli asi hoopis vastupidine. Mida rohkem nendele mõtlesin ja neid täita proovisin, seda hullemaks stseenid läksid. Mis on need improreeglid, millest ma räägin. Nimetan mõned siin ära:

1.       Ära eita.

2.       Ära küsi küsimusi.

3.       Ära dikteeri tegevusi.

4.       Ära räägi mineviku ega tuleviku sündmustest.

5.       Pane paika kes, mis/millest, kus (who, what, where).

6.       Ära tee läbirääkimisi.

7.       Ära tee õpetamisstseene.

8.       Näita, ära ütle.

9.       Ütle „Jah“ ja siis ütle „ja…“.

10.   Ära räägi sellest, mida teed.

Muidugi on neid veel, aga ei hakka neid rohkem kirjutama. Kümme on ilus number. Esmapilgul võib tunduda, et nende järgimine võib stseenid heaks teha. Kui vaatame halbasid stseene, siis seal esinevad need punktid. Näitlejad eitavad, dikteerivad tegevusi, õpetavad jne. Ilmselt sealt need välja kasvasidki. Juhendaja vaatas, et see stseen ei tööta. Mis siin siis tehakse? Ahhh, ma tean, nad küsivad küsimusi.

Kuigi siin on oma tõepõhi all, siis asja naljakam pool on see, et neid „reegleid“ rikutakse ka heades stseenides. Ehk isegi kui keegi suudaks stseenis kõiki improreegleid järgida, siis see ei garanteeri head stseeni. Üldjuhul juhtub see, et kui keegi proovib neid reegleid järgida, siis tuleb pigem halvem stseen kui muidu, sest ta on oma peas ja mõtleb, et ta ei küsiks küsimusi ega eitaks ega teeks muid reeglite rikkumisi.

Mis siis kui ütlen, et stseenis on teine fookus. Palju lihtsam fookus, mida jälgida, ning sealt kasvab välja hea stseen. Stseen, mis näeb välja veatu ja orgaaniline. Mis pole punnitamine ega enesepiinamine. Kui seda fookust täita, siis võib rikkuda ükskõik, mis „reeglit“ ja hea stseen tuleb ikkagi. Peaeesmärk on reeglitele mitte mõeldagi, see hoiab sind lihtsalt tagasi. Mis on see fookus, millest ma räägin.  See koosneb kolmest osast: „jah, ja…“, „emotsioon“ ning tähelepanu/jälgimine. Need vajavad natukene täpsemat seletust, mille võtan ette oma järgmises postituses.

Impro meeleseisund - 3 sissekanne "Impro ja meditatsioon"

Et improvisatsiooniga edukalt hakkama saada, peab elama momendis. Ei saa mõelda ei tulevikust ega minevikust, vaid peab olema praeguses hetkes, tajudes kõike, mis ümber toimub. Kui hakkame hindama näiteks oma lavapartneri ideed, siis oleme juba peas kinni. Momendis olemise kohta võib öelda, et meil pole mõtteid. Oleme keskendud praegusele hetkele.

Üks suurepärane viis momendis olemise harjutamiseks on meditatsioon. Võib-olla kui inimesed kuulevad sõna meditatsioon, siis nad seostavad selle rätsepa istumisega ja kosmose energia vastuvõtmisega. Meditatsioon, millest meie oleme huvitatud, on hetkes olemine ja rätsepa istumine pole vajalik. Meditatsioon peitub selles, et sa vabastad oma pea mõtetest. See on nagu maailma vaatamine esimest korda. Kõik tundub huvitav ja oleme lummatud sellest. Meil ei tiirle peas mõtted, vaid oleme keskendud ühele tegevusele. Eelnevalt olen rääkinud sellest, et peaksime vaatama sündmust nii nagu ta on. Ütleme, et vaatame midagi negatiivselt ja see ei meeldi meile ja mida rohkem selle mõtleme, seda hullemaks asi läheb. Kohe üldse ei taha nendest mõtetest välja tulla ja raske on seda ümber pöörata. Siin tulebki appi meditatsioon. Selleks, et neist mõtetest vabaneda, ei pea sa mediteerima tunde. Võib piisata ka paarist hingetõmbest ja oled vabanenud mõtetest, et seda sündmust vaadata uue pilguga, vaadata seda nii nagu see on, ei õige ega vale, ei hea ega halb. Nüüd saame selle pöörata kergelt enda jaoks positiivseks.

Meditatsioon aitab meil märgata seda, kui me oleme pähe läinud. Kui oleme märganud, et oleme peas, siis on kolmveerand võitu juba saavutatud. Tasub ennast kiita, et oled ärganud, mitte pahandada endaga, et ei suudetud hetkes püsida. Järgmine osa on mõtetest lahti öelda ja tulla praegusesse hetkesse tagasi. Mida osavamaks selles saame, seda kiiremini märkame, kui oleme peas kinni, ja seda kiiremini saame end hetkesse tagasi tuua. Improvisatsioonis on ääretult oluline olla hetkes. Sest kui oleme hetkes, siis märkame, mis toimub meie ümber, info salvestub meisse, ja suudame olukorrale õigesti reageerida ja materjali taaskasutada. Kui oleme oma mõtetes: nt „Huvitav kuhu see läheb“, „mis karakteri ma järgmiseks võiksin võtta“, „Millega ma oma stseeni võiksin alustada“ või „jumal hoidku, mida ta just tegi“, siis me enam ei märka, mis toimub praegusel hetkel, ja kaotame etendusest hetki. Me ei taju enam terviklikku pilti ja ei suuda selle ratta peal korralikult olla. Kõik variseb kokku.

Sa oled bussipeatuses ja ootad viimast bussi. Vihma hakkab sadama ja sa ei taha märjaks saada. Koju kõndimine võtab aega 30 minutit. Sul pole vihmavarju ka kaasas. Selgub, et viimast bussi ei tulegi ning muud võimalust ei ole, kui koju kõndida. Sul on nüüd kaks valikut. Kas kiruda elu ja olla vihane või nautida seda hetke, et sul on võimalus vihma käes jalutada.

See on meie enda valik, kuidas me maailma suhtume. Kuidas me improvisatsiooni stseenidesse ja etendustesse suhtume. Peame olema enda emotsioonide peremehed, mitte vastupidi. Improviseerijatena tahame olla emotsionaalselt haavatavad, et saaksime karaktereid tõetruult mängida ja elada selles maailmas, mängides kõiki emotsioone ja proovides nendega toime tulla. Selleks, et kontrollida oma emotsioone, on üheks võimaluseks meditatsioon. Ma ei räägi siin sellest, et me ei tunne ühtegi emotsiooni ja surume nad alla. Hoopis vastupidi. Me tunneme ja elame neid läbi. Ei karda ega häbene neid. Oleme emotsionaalselt intelligentsed, sest teame kuidas nendega toime tulla.

Olla hetkes, emotsionaalselt intelligentne, -haavatav, ning näha kõike positiivselt ja lõbusalt on põhjuseks, miks väga paljud improviseerijad tegelevad meditatsiooniga. Kui praegu tundub see veidike ähmane, kuidas see täpselt stseenide mängimisega ja kõige muu improga kokku läheb, siis ärge muretsege. Kui võtan stseenid ja muud impro asjad ette, siis lähen sellesse sügavamalt.

Alustasin oma improblogi just teemaga „Impro meeleseisund“, et saada õige suhtumine improvisatsiooni jaoks. Selline suhtumine peaks olema igakord kui improviseerid.  Kui on veel küsimusi, siis jätke need kommenteerimise lahtritesse või küsige minult meili teel martin@improkraatia.ee ja ma proovin neile esimesel võimalusel vastata.

Raamatu soovitused:

Raamatud Taoismi kohta:

Benjamin Hoff „The Tao of Pooh“
Benjamin Hoff „The Te of Piglet“

Meditatsiooni kohta:
Prof Mark Williams ja Dr Danny Penman "Mindfulness: A practical guide to peace in a frantic world"

Impro meeleseisund - 2 sissekanne "Impro ja Tao"

Kujutame ette, et kõnnime suures Hiina linnas mööda kitsast tänavat ja leidsime kohaliku väikese poe, mis müüb klassikalisel viisil tehtud maale. Lähme sinna sisse ning küsime midagi allegoorilist, midagi humoorikat, võib-olla midagi, millel on ajatu väärtus. Poepidaja naeratab. „Mul on midagi just teile,“ vastab ta, „ Äädika Maitsjate koopia“. Ta viib meid suure laua juurde ja asetab maali lauale, et me saaks seda uurida. „Vabandage mind, pean korraks ära minema,“ ütleb ta ja läheb poe taharuumi, jättes meid maaliga üksi.

Kuigi näeme, et see on üpris uudne versioon, siis teame, et algne versioon oli tehtud väga ammu. Täpselt millal, on ebaselge. Aga praeguseks on maali teema väga tuntud.

 

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/archive/0/09/20110526075555%21Vinegar_tasters.jpg

Me näeme kolme meest, kes seisavad äädika vaadi ümber. Igaüks neist on oma näpu sinna sisse torganud ja maitsnud seda. Iga mehe näoilme näitab tema individuaalset reaktsiooni. Kuna maal on allegooriline, siis mõistame, et tegu pole tavaliste äädika maitsjatega, vaid tegu on Hiina „Kolme Õpetuse“ esindajatega. Äädika vaat esindab elu olemust. Kolm meistrit on K’ung Fu-tse (Konfutsius), Buddha ja Laotse, kes on kõige vanema Taoismi raamatu autor. Esimesel on hapu nägu, teisel on kibeduse pilk näol, aga kolmas mees naeratab.

Kung Fu-tse’le tundus elu pigem hapu. Ta uskus, et olevik on minevikuga paigast ära ja mehe poolt tehtud maapealne valitsus oli taevase valitusega, mis oli universumi valitsus, harmooniast väljas.  Seega rõhutas ta austust Esiisadele, samuti iidsetele rituaalidele ja tseremooniatele, milles keiser, kui Taeva Poeg, oli vahend piiramatu taeva ja piiratud maa vahel. Konfutsianismi all kasutati täpselt mõõdetud õukonna muusikat, ette määratud samme, tegusid ja fraase, mis kõik moodustasid ekstreemselt keeruka rituaalide süsteemi. Igat rituaali kasutati kindlal eesmärgil kindlal ajal. K’ung Fu-tse poolt on salvestatud ütlus: „Kui matt ei ole sirge, siis Isand sinna ei istu.“ See peaks andma arusaama, kui kaugele mindi konfutsianismis asjade korraldamisega.

Buddha, teine mees pildil, jaoks oli elu kibe, mis oli täis kiindumusi ja ihasid, mis viisid kannatusteni. Maailma nähti lõksude kogumikuna, illusioonide tekitajana, pöörleva kannatuse rattana kõikide olendite jaoks. Selleks, et saavutada rahu, nägid Budistid vajalikuna „tolmu maailmast“ lahkuda ja jõuda Nirvaanasse, mis tähendab „tuuleta“ olekut. Kuigi põhiolemuselt optimistliku Hiina suhtumine muutis märgatavalt budismi, kui see toodi sisse selle kodumaalt Indiast, siis siiras budist nägi sageli teed Nirvaanasse häirituna igapäeva olemasolu kibedate tuulte poolt.

Lao-tse (Lao Tzu) jaoks on harmoonia, mis eksisteeris täiesti alguses loomulikult taeva ja maa vahel, leitav igal ajal igaühe jaoks, aga mitte järgides konfutsianismi reegleid. Nagu ta väitis oma raamatus „Tao Te Ching“, Tao vooruste raamat,  maa oli olemuselt taeva peegeldus, mida juhtisid samad seadused -- mitte inimeste poolt kehtestatud seadused. Need seadused ei mõjutanud mitte ainult kaugel tiirlevaid planeete, vaid ka metsas olevate lindude ja vetes olevate kalade tegevusi. Lao-tse arvas, et mida rohkem inimene sekkub looduslikku tasakaalu, mis on tehtud ja juhitud universaalsete seadustega, seda rohkem taganeb harmoonia kaugustesse. Mida rohkem sundimist, seda rohkem probleeme. Kas raske või kerge, märg või kuiv, kiire või aeglane, kõigel oli oma loomus juba olemas, mida ei saanud probleeme põhjustamata rikkuda. Kui abstraktsed ja suvalised reeglid olid väljas poolt peale surutud, siis rabelus oli möödapääsematu. Ainult siis muutus elu hapuks.

Lao-tse jaoks ei olnud elu täis lõkse, vaid oli väärtuslike õppetundide õpetaja. Selle õppetunnid olid mõeldud õppimiseks, just nagu selle seadused olid mõeldud järgimiseks. Selle asemel, et pöörduda „tolmu maailmast“ eemale, soovitas Lao-tse „ühineda tolmuse maailmaga“. Mida ta nägi tegutsevat kõige maa ja taeva taga, seda ta kutsus Taoks (DAO), „Tee“ või „Viis“. Lao-tse õpetuse põhiprintsiibiks oli see, et Universumi Teed/Viisi ei saa siin maailmas adekvaatselt kirjeldada ja oleks solvav seda proovida nii selle piiramatule jõule kui ka inimese mõistuse intelligentsusele. Kuid seda loomust on võimalik mõista ja need, kes sellest kõige enam hoolisid ja hoolisid elust, millest see oli lahutamatu, mõistsid seda kõige paremini.

Taoism on lihtsana sõnastatult üks huvitav viis, kuidas hinnata, õppida ja töötada sellega, mis juhtub igapäeva elus. Taoisti vaatenurgast on harmoonilisest elamisviisist naturaalne tulem õnn. Sa võid öelda, et õnnelik rahu on kõige märgatavam karakteristik Taoisti iseloomus ja kerge huumorimeel on nähtav igas Taoismi kirjutises.

Miks Lao-tse maali peal naeratab? Lõppude lõpuks peab olema sellel äädikal, mis esindab elu, ebameeldiv maitse, sest nii on näha kahe teise mehe näoilmetest. Aga töötades elu asjaolusid läbi harmoonia, siis Taoisti mõistmine muudab positiivseks selle, mida teised võivad pidada negatiivseks. Taoisti vaatenurgast tulevad hapu ja kibedus häirivast ja tänamatusest mõistusest. Elu iseenesest, kui mõista ja kasutada sellisena nagu ta on, on magus. See on Äädika Maitsjate sõnum.  

Tekst võetud raamatust „The Tao of Pooh“ autoriks Benjamin Hoff

Improvisatsioonis ei pea me midagi sisse sundima. Mida rohkem me sunnime seda rohkem tekib probleeme. Olgu tegu kas stseeniga või kogu etendusega. Me peame olema lihtsalt rahulikult selles jões ja jälgima. Meil ei ole vaja rabeleda ja ujuda teab mis suundades. Peame lihtsalt selle vooluga kaasa minema. Kui sa oled natukene juba improt teinud, siis võib-olla oled proovinud panna stseeni sisse mingit repliiki, mis sa arvad, et on naljakas või huvitav, või oled proovinud stseeni teatud suunda juhtida, või minna teises suunas kui kogu grupp. Pärast selle ütlemist või tegemist tunned, kuidas kogu stseen kukkus kolinal kokku, see polnud ei naljakas ega huvitav, avastades, et lõpptulemus polnud üldse selline nagu ette kujutasid, pigem hoopis vastupidine, see oli halb. Milline vaev ja raisatud energia. Selline rabelus tekitab lihtsalt probleeme. Peame lihtsalt olema selles voolus ja märkama, mis meie ümber toimub. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, tulevad nii kõige paremad etendused ja stseenid. Kui vaatame improt läbi taoisti vaatenurga, siis näeme positiivsena seda, mida teised näevad negatiivsena. Kui näeme seda positiivsena, siis saame etendusel juhtunud „vead“ enda kasuks pöörata ja teha nendest „vigadest“ hoopis kingitused. Tajume kohe algul kõike kui kingitusi.

Impro meeleseisund – 1 sissekanne „See on nagu on“

Vana mees ja ta poeg elasid mäe küljel olevas mahajäetud kindluses. Nende ainsaks väärtuseks oli hobune.

Ühel päeval jooksis hobune ära. Naabrid tulid sümpatiseerima.          

„See on väga halb!“ ütlesid nad.

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees.

Järgmisel päeval tuli hobune tagasi, tuues endaga kaasa mitmeid metsikuid hobuseid. Vana mees ja poeg panid värava kinni ning sulgesid nad aeda. Naabrid kiirustad kohale.

„See on väga hea!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“, küsis vana mees

Järgmisel päeval proovis poiss metsiku hobusega sõita. Ta kukkus ja murdis oma jala. Naabrid kiirustasid kohale nii pea, kui nad olid uudist kuulnud.

„See on väga halb!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees

Pärast seda sõitis sealt läbi armee, sundides kõiki kohalikke noormehi tulema teenistusse ja minema sõtta kaugele maale põhjamaade barbarite vastu. Paljud neist ei saabu iial tagasi. Poeg aga ei saanud minna, kuna ta jalg oli murdunud.

Autor Liu An, samuti teatud kui Huai-nan-tse. Lugu on võetud raamatust „The Te of Piglet“ autoriks Benjamin Hoff

Improvisatsioon on tundlik ala. Pärast igat etendust võime öelda halbu asju, mida tegime, sest alati saaks seda ju paremini teha. ALATI!!! Me kõik proovime alati paremaks saada, aga mainides kohti, mida „halvasti/valesti“ tegime siin kohal ei aita. Kui midagi „halvasti“ läks, ei ole see tingitud sellest, et mõnel oli halb idee ja see rikkus kõik ära. Viga pole kunagi kellegi idees. Pigem on asi selles, et mõisteti valesti või ei pandud tähele. Kui see juhtus, siis ei tasu ennast ega teisi kritiseerida.

Olukord on kehv, kui sa hindad oma partneri ideed halvasti. Siis hakkavad sinu peas pöörlema negatiivsed mõtted oma lavapartneri suhtes, stseeni kohta, kogu etenduse kohta. Sa oled peas kinni ja midagi head siit enam välja ei tule ja kõik on sinu jaoks halb. Kuidagi hästi lihtne on teisi maha teha. Öelda, et see on nende süü, miks see või teine kukkus kehvasti välja. Kuigi reaalsuses, kui sul on sellised mõtted, siis on asi suuresti sinus, miks midagi tööle ei hakanud.

Improvisatsioonis ei tohiks me hinnata ei enda ega teiste ideid, stseene, etendusi ega kõike muud, mis käib improvisatsiooni juurde. See on nii nagu see on. See pole ei õige ega vale, see pole ei hea ega halb. See lihtsalt on see on. Me ei taha kunagi halvustada oma partneri või grupi otsuseid/ideid. Kui midagi nendega teha tahame, siis tasuks võtta neid kui kõige geniaalsemate käikudena/ideedena ja toetada neid. Sellisel juhul meeldib sulle kõik, mis sünnib. Sa tahad sellest osa saada ja sa aitad kaasa selle loomisele. Susan Messing, kes andis mulle Chicagos töötuba lausus: „There are three kinds of improvisers I hate the most. I suck, You suck, This show sucks“. Kui sa nii mõtled, siis sa oled lava ääres vaatad häbis maha ja proovid jätta muljet, et sina pole sellega seotud. Sina pole selles süüdi. Kuigi tegelikult oled. Sinu mitteosalus mängib sama suurt rolli, kui osalus. Valik minna lavale on sama suure tähtsusega, kui valik mitte minna. See peab olema valik, mitte hirmust tingitud käik (olgu see nii lavale minek või minemata jätmine). Me ei taha iial mõelda, et see mis toimub on nõme. See mis toimub on suurepärane ja ma olen üks osa sellest.

Mäletan, kui ma alustasin impro õpinguid ja soovisin, et instruktor annaks mulle kriitikat, et mida saaksin paremini teha. Küsisin seda spetsiaalselt, aga ta ei andnud. See pani mind mõtlema, et äkki instruktor pole piisavalt pädev, et anda kriitikat. Olin veendunud, et kui mulle lihtsalt öeldaks, mida valesti teen, siis saan kiiremini areneda ja ennast paremaks teha. Ta ei andnud mulle kriitikat mitte sellepärast, et ta polnud piisavalt pädev, vaid sellepärast, et ta oli pädev. Kriitika ei ole hea. See paneb meid pähe kinni, oma mõtete vanglasse. See kasvatab meis ebakindlust ja hirmu.

Selleks, et probleemi lahendada, peaksime nägema seda nii nagu ta on. Isegi sõna probleem on siin vale, sest kui vaatleme midagi kui lihtsalt sündmust, mis polnud ei hea ega halb, ei õige ega vale, siis pole tegu probleemiga. See aitab end vabastada mõtetest. Emotsioonid töötavad nii, et mida rohkem sa selle peale mõtled, seda suuremaks see kasvab. Sealt kasvavad välja ka tujud. Mõni päev on sul halb tuju. Selle põhjuseks on see sama efekt. Mõtled millelegi, mis tekitab sinus halba tuju, lased sellel kasvada ning õige pea tundub sulle kõik halb. Emotsioon on nagu lumepall, mis veereb lumisest mäest alla ning mida kauem ta veereb, seda suuremaks ta saab. Seda ei saa peatada, pannes sinna ette takistusi või mõeldes, kes selle lumepalli tegi, või juhtida seda mujale, soojendada kliimat, et lumepall sulaks ära ja ei veereks enam vms. Ainuke viis selle peatamiseks on seda mitte vaadata, sest siis ta kaob ära ja ei eksisteeri enam. Loogiline mõistus ütleb, et ma pean oma sündmusele, mis tekitab vastavat emotsiooni, lahenduse leida. Küll aga see ei tööta emotsioonidega. Kui vaadata sündmust kui lihtsalt sündmust ning mitte anda hinnangut sellele. Siis nüüd on võimalus vaadata seda värske pilguga, et mõista, mis seal toimus. Kas midagi jäi kuulmata ja kus jäi midagi tähelepanemata.

Meil pole mõtet hinnata oma tehtud stseeni või etendust. Pigem, see oli sellina nagu ta oli. Pigem mainime kohti, mis meile meeldisid selle juures. Positiivsete kohtade mainimist tuleb igal juhul teha. Kui oleme vabastanud ennast negatiivsetest mõtetest, siis saame sealt leida positiivseid kohti. Igal sündmusel on positiivsed tulemused, peame need lihtsalt üles leidma. See on lihtne, kui suudad seda vaadata neutraalse pilguga. Analüüsi mõttes võime välja tuua, kus üksteist ei mõistnud või mis meis segadust tekitas. See pole sama, mis kriitika. Kui me hakkame üksteist kritiseerima, siis kukub meie loovus kolinal kokku. Ebakindlus võtab meis võimust ja midagi ei tule enam välja.

Selleks, et improvisatsiooni õppida, peame eksima. See käib ka minu arvates kõige muu õppimise hulka. Kui me ei eksi, siis me ei õpi. See on loomulik osa õppimisest, aga ometi proovime meeleheitlikult mitte eksida nagu see oleks halb. Selline tunne, et kui eksime, siis kõik vaatavad meie suunas halvasti ja meie elu on läbi. Hirm eksimise ees sunnib meid oma turvalisse paika, kus oleme kindlas kohas ja ei eksi kunagi. Kui me improvisatsiooni õpime, siis me naerame eksimuste pärast, lõbutseme nendega ja avastame mis väravaid need meile lahti teevad. Eksimine on kõige lõbusam osa. Läbi eksimuste me õpime. Kui me ei eksi, siis me ei õppinud midagi uut.

Soovitan soojalt vaadata Brene Brown: The Power Of Vulnerability Ted esitlust, mis räägib enda avamisest ja haavatuna tundmise olulisusest.

http://www.huffingtonpost.com/2011/12/15/brene-brown-vulnerability_n_1150976.html

Sissejuhatus

Mis on improvisatsioon?

Lühidalt on see vorm, kus kogu etendus mõeldakse koha peal välja. Võib-olla küsitakse publikult inspiratsiooni sõna, võib-olla ei küsita, aga kõik mis laval juhtuma hakkab, juhtub esimest ja viimast korda. Kui ma mainin improvisatsioon, siis ma pean silmas teatrilist improvisatsiooni, kus tehakse, kas siis kogu show või etendus kohapeal. Kui ütlen etendus, siis võib mõelda teatri etendusele. Improvisatsiooni võib vaadelda kui seda sama, ainult et kõik on kohapeal välja mõeldud. Kui ma mainin show, siis üldprintsiibid jäävad samaks, aga see on publikuga vahetum ja mitte nii „teatriline“. Impro võib olla mõlemat.

Blogi?

Otsustasin seda blogi pidama hakata, et jagada improvisatsiooni kohta avastusi, mida olen teinud ja mida teen tulevikus. Oleme saanud kommentaare publikult, kus öeldakse, et me ei mõelnud seda kohapeal välja ja meil on olemas mingi tekst või kondikava, millele tugineme. Tegelikult see nii ei ole. Teen seda sellepärast, et tahan suurendada improvisatsiooni teadmisi kõigile huvilistele. Improvisatsioon ei ole midagi võimatut, see pole midagi sellist, millega ainult käputäis inimesi hakkama saab. Minu jaoks on see kunstivorm, mis seisab omal kahel jalal ja millega saab igaüks hakkama, kui on olemas mõistmine ja praktiline kogemus.

Miks just praegu?

Sest tunnen, et nüüd olen valmis jagama kõike seda, mida olen õppinud. Ma kirjutan siia oma lähenemist improvisatsioonile ja enda teooriaid, mis põhinevad kas otseselt või kaudselt minu instruktorite õpetustele, samuti teooriaid, mida oleme Improkraatiaga ise loonud ja ära katsetanud. Eelkõige on blogi suunatud „impro nohikutele“, aga siit saab kasulikku infot ka inimesed, kes soovivad import rohkem tundma õppida, ja ka need, kes on sellega natukene tegelenud. Annan oma parima, et see teha kõigile arusaadavaks. Selles blogis hakkan käsitlema erinevaid teemasid, mis on seotud improvisatsiooniga, lükkan ümber,  kinnitan ja valgustan üldlevinud teadmisi ning proovin tutvustada ka uusi lähenemisi. Oodatud on kõiksugused arutelud kommenteerimislahtritesse, et jõuda suuremale selgusele.

Miks pealkirjaks just „Impro avastused“?.

Sest Impro on selline vorm, mis ei jää kunagi seisma, see areneb alati edasi. Nii et avastusi tuleb kogu aeg juurde.

Minu jaoks jaguneb impro õppimine kaheks: teadmised ja mõistmine. Teadmiste puhul sa tead, et selline asi on. Mõistmise puhul sa mõistad seda teadmist. Selles blogis kirjutangi oma impro mõistmisi.

Üks oluline asi veel. Teemadest, millest hakkan rääkima, kajastuvad siin läbisegi. See on ka põhjus, miks see on just blogi. Ma ei hakka alguses neid teemasid postitama loogilises järjekorras. Seega vabandust, kui sa soovid midagi säärast. Kirjutan lihtsalt sellest, mis mul mõttes on. Võib-olla tulevikus lahterdan nad ilusti teemade kaupa ära ja panen teemad mõnusasse järjekorda.

Tänusõnad

Enne, kui hakkan improvisatsiooni kohta avastusi ja mõtteid kirjutama, tahaksin tänada hulga inimesi, keda olen kohanud ja kes on mind aidanud.

Tahaksin tänada oma Ema, kes proovib alati minu eest hoolitseda ja kes armastab mind hoolimata sellest, mida ma teen.
Tahaksin tänada Isa, kes võtab end kätte, kui olukord seda nõuab ja teeb vajaliku ära. Kes proovib mulle tagada kõike vajalikku.
Nii ema kui ka isa mõlemad proovivad mind alati aidata. Olgu selleks siis katkiste teksapükside parandamine või raha kokkuajamine, et minna välismaale õppima. Ükskõik, mis põhjus ei oleks, on nad alati olemas, et aidata mind mu tegemistes. Aitäh, et jagate mulle oma armastust ja toetust.
Tänan veel oma õde, kes on lihtsalt suurepärane inimene, elurõõmus, andekas ja toeks mulle (eriti kunstiliste ülesannetega), ja venda, kes on kulutanud mitmeid tunde, et mind ringi sõidutada erinevatesse paikadesse, kuhu mul minna vaja.

Tahaksin tänada kolme väga suursugust meest, kes on mind õpetanud ja minu elu mõjutanud kõige enam.
Tahaksin tänada Eerot, kes oli minu judo treener 10 aastat. Ta ei olnud mitte ainult treener minu füüsilisele kehale, vaid ka vaimsele. Tema käe all õppisin läbi raskuste minemist, eneseületamist ja pingutama. Ta näitas mulle kuidas olla õiglane, aus, hooliv ja hea. Ta näitas mulle neid tänu selle, et ta ise oli selline. Võlgnen talle rohkem, kui eales suudaksin siia kirjutada.
Tahaksin tänada Andet, kes oli minu koolinäiteringi juhendaja. Just tema käe all õppisin mõistma loovust. Et elu pole üks kindel tee, vaid mitu erinevat teed ja me ise kujundame selle. Just tema voolis minust inimese, kellel on oma arvamus ja kes oskab ennast väljendada. Aitäh, et lasid mul kujuneda ja juhendasid mind sellel teel.
Tahaksin tänada Trent’i, kes õpetas mind improvisatsioonis ja motiveeris mind pisarateni, et seda teekonda kõndima hakata.

Tahaksin tänada oma parimat sõpra Raunot, keda ma tean juba üpris varajasest lapsepõlvest, aga kellega sõbraks sain alles 8ndas klassis. Varem olime judos rivaalid ja mitte nii väga sõbrad. Mul on sügavalt hea meel, et olen ta leidnud endale kui sõbra, keda ma mõistan ja kes mõistab mind. Kellega ma võtan uusi väljakutseid vastu. Kes toob mind maapeale tagasi, kui asjad hakkavad üle pea kasvama ja keda ma toon maapeale tagasi, kui tal hakkavad asjad üle pea kasvama. Kuidas me üskteist motiveerime. Kellega ma jagan sama nägemust ja tänu kellele olen suutnud selle nägemuse tee peal käija.

Tahaksin tänada kõiki Improkraatia liikmeid: Tormi, Andres, Silver, Mirja, Evelin, Toivo, Jürmo, Mihkel, kellega on lust koos töötada. Kes on pühendunud ja võtavad kõike seda tõsiselt. Kes panevad improvisatsiooni ja Improkraatia alla meeletu hulga aega, et viia see soovitud tasemini ja sealt veel edasi. Aitäh, et olete head, hoolivad ja armastavad teiste vastu ning improvisatsiooni vastu. Aitäh, et olite nõus seda teekonda suure pühendumisega ette võtma.

Tahaksin tänada kõiki inimesi, keda olen kohanud. Ükskõik kus oleme üksteist näinud ja ükskõik, mida oleme koos teinud, olen ma selle eest tänulik. Ehk lühidalt aitäh kõigile, kes on minuga mingil määral tegemist teinud. Kui teid ei oleks olnud, poleks seda kõike juhtunud.