Impro meeleseisund – 1 sissekanne „See on nagu on“

Vana mees ja ta poeg elasid mäe küljel olevas mahajäetud kindluses. Nende ainsaks väärtuseks oli hobune.

Ühel päeval jooksis hobune ära. Naabrid tulid sümpatiseerima.          

„See on väga halb!“ ütlesid nad.

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees.

Järgmisel päeval tuli hobune tagasi, tuues endaga kaasa mitmeid metsikuid hobuseid. Vana mees ja poeg panid värava kinni ning sulgesid nad aeda. Naabrid kiirustad kohale.

„See on väga hea!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“, küsis vana mees

Järgmisel päeval proovis poiss metsiku hobusega sõita. Ta kukkus ja murdis oma jala. Naabrid kiirustasid kohale nii pea, kui nad olid uudist kuulnud.

„See on väga halb!“ ütlesid nad

„Kuidas te seda teate?“ küsis vana mees

Pärast seda sõitis sealt läbi armee, sundides kõiki kohalikke noormehi tulema teenistusse ja minema sõtta kaugele maale põhjamaade barbarite vastu. Paljud neist ei saabu iial tagasi. Poeg aga ei saanud minna, kuna ta jalg oli murdunud.

Autor Liu An, samuti teatud kui Huai-nan-tse. Lugu on võetud raamatust „The Te of Piglet“ autoriks Benjamin Hoff

Improvisatsioon on tundlik ala. Pärast igat etendust võime öelda halbu asju, mida tegime, sest alati saaks seda ju paremini teha. ALATI!!! Me kõik proovime alati paremaks saada, aga mainides kohti, mida „halvasti/valesti“ tegime siin kohal ei aita. Kui midagi „halvasti“ läks, ei ole see tingitud sellest, et mõnel oli halb idee ja see rikkus kõik ära. Viga pole kunagi kellegi idees. Pigem on asi selles, et mõisteti valesti või ei pandud tähele. Kui see juhtus, siis ei tasu ennast ega teisi kritiseerida.

Olukord on kehv, kui sa hindad oma partneri ideed halvasti. Siis hakkavad sinu peas pöörlema negatiivsed mõtted oma lavapartneri suhtes, stseeni kohta, kogu etenduse kohta. Sa oled peas kinni ja midagi head siit enam välja ei tule ja kõik on sinu jaoks halb. Kuidagi hästi lihtne on teisi maha teha. Öelda, et see on nende süü, miks see või teine kukkus kehvasti välja. Kuigi reaalsuses, kui sul on sellised mõtted, siis on asi suuresti sinus, miks midagi tööle ei hakanud.

Improvisatsioonis ei tohiks me hinnata ei enda ega teiste ideid, stseene, etendusi ega kõike muud, mis käib improvisatsiooni juurde. See on nii nagu see on. See pole ei õige ega vale, see pole ei hea ega halb. See lihtsalt on see on. Me ei taha kunagi halvustada oma partneri või grupi otsuseid/ideid. Kui midagi nendega teha tahame, siis tasuks võtta neid kui kõige geniaalsemate käikudena/ideedena ja toetada neid. Sellisel juhul meeldib sulle kõik, mis sünnib. Sa tahad sellest osa saada ja sa aitad kaasa selle loomisele. Susan Messing, kes andis mulle Chicagos töötuba lausus: „There are three kinds of improvisers I hate the most. I suck, You suck, This show sucks“. Kui sa nii mõtled, siis sa oled lava ääres vaatad häbis maha ja proovid jätta muljet, et sina pole sellega seotud. Sina pole selles süüdi. Kuigi tegelikult oled. Sinu mitteosalus mängib sama suurt rolli, kui osalus. Valik minna lavale on sama suure tähtsusega, kui valik mitte minna. See peab olema valik, mitte hirmust tingitud käik (olgu see nii lavale minek või minemata jätmine). Me ei taha iial mõelda, et see mis toimub on nõme. See mis toimub on suurepärane ja ma olen üks osa sellest.

Mäletan, kui ma alustasin impro õpinguid ja soovisin, et instruktor annaks mulle kriitikat, et mida saaksin paremini teha. Küsisin seda spetsiaalselt, aga ta ei andnud. See pani mind mõtlema, et äkki instruktor pole piisavalt pädev, et anda kriitikat. Olin veendunud, et kui mulle lihtsalt öeldaks, mida valesti teen, siis saan kiiremini areneda ja ennast paremaks teha. Ta ei andnud mulle kriitikat mitte sellepärast, et ta polnud piisavalt pädev, vaid sellepärast, et ta oli pädev. Kriitika ei ole hea. See paneb meid pähe kinni, oma mõtete vanglasse. See kasvatab meis ebakindlust ja hirmu.

Selleks, et probleemi lahendada, peaksime nägema seda nii nagu ta on. Isegi sõna probleem on siin vale, sest kui vaatleme midagi kui lihtsalt sündmust, mis polnud ei hea ega halb, ei õige ega vale, siis pole tegu probleemiga. See aitab end vabastada mõtetest. Emotsioonid töötavad nii, et mida rohkem sa selle peale mõtled, seda suuremaks see kasvab. Sealt kasvavad välja ka tujud. Mõni päev on sul halb tuju. Selle põhjuseks on see sama efekt. Mõtled millelegi, mis tekitab sinus halba tuju, lased sellel kasvada ning õige pea tundub sulle kõik halb. Emotsioon on nagu lumepall, mis veereb lumisest mäest alla ning mida kauem ta veereb, seda suuremaks ta saab. Seda ei saa peatada, pannes sinna ette takistusi või mõeldes, kes selle lumepalli tegi, või juhtida seda mujale, soojendada kliimat, et lumepall sulaks ära ja ei veereks enam vms. Ainuke viis selle peatamiseks on seda mitte vaadata, sest siis ta kaob ära ja ei eksisteeri enam. Loogiline mõistus ütleb, et ma pean oma sündmusele, mis tekitab vastavat emotsiooni, lahenduse leida. Küll aga see ei tööta emotsioonidega. Kui vaadata sündmust kui lihtsalt sündmust ning mitte anda hinnangut sellele. Siis nüüd on võimalus vaadata seda värske pilguga, et mõista, mis seal toimus. Kas midagi jäi kuulmata ja kus jäi midagi tähelepanemata.

Meil pole mõtet hinnata oma tehtud stseeni või etendust. Pigem, see oli sellina nagu ta oli. Pigem mainime kohti, mis meile meeldisid selle juures. Positiivsete kohtade mainimist tuleb igal juhul teha. Kui oleme vabastanud ennast negatiivsetest mõtetest, siis saame sealt leida positiivseid kohti. Igal sündmusel on positiivsed tulemused, peame need lihtsalt üles leidma. See on lihtne, kui suudad seda vaadata neutraalse pilguga. Analüüsi mõttes võime välja tuua, kus üksteist ei mõistnud või mis meis segadust tekitas. See pole sama, mis kriitika. Kui me hakkame üksteist kritiseerima, siis kukub meie loovus kolinal kokku. Ebakindlus võtab meis võimust ja midagi ei tule enam välja.

Selleks, et improvisatsiooni õppida, peame eksima. See käib ka minu arvates kõige muu õppimise hulka. Kui me ei eksi, siis me ei õpi. See on loomulik osa õppimisest, aga ometi proovime meeleheitlikult mitte eksida nagu see oleks halb. Selline tunne, et kui eksime, siis kõik vaatavad meie suunas halvasti ja meie elu on läbi. Hirm eksimise ees sunnib meid oma turvalisse paika, kus oleme kindlas kohas ja ei eksi kunagi. Kui me improvisatsiooni õpime, siis me naerame eksimuste pärast, lõbutseme nendega ja avastame mis väravaid need meile lahti teevad. Eksimine on kõige lõbusam osa. Läbi eksimuste me õpime. Kui me ei eksi, siis me ei õppinud midagi uut.

Soovitan soojalt vaadata Brene Brown: The Power Of Vulnerability Ted esitlust, mis räägib enda avamisest ja haavatuna tundmise olulisusest.

http://www.huffingtonpost.com/2011/12/15/brene-brown-vulnerability_n_1150976.html