Kujutame
ette, et kõnnime suures Hiina linnas mööda kitsast tänavat ja leidsime kohaliku
väikese poe, mis müüb klassikalisel viisil tehtud maale. Lähme sinna sisse ning
küsime midagi allegoorilist, midagi humoorikat, võib-olla midagi, millel on
ajatu väärtus. Poepidaja naeratab. „Mul on midagi just teile,“ vastab ta, „ Äädika
Maitsjate koopia“. Ta viib meid suure laua juurde ja asetab maali lauale, et me
saaks seda uurida. „Vabandage mind, pean korraks ära minema,“ ütleb ta ja läheb
poe taharuumi, jättes meid maaliga üksi.
Kuigi näeme,
et see on üpris uudne versioon, siis teame, et algne versioon oli tehtud väga
ammu. Täpselt millal, on ebaselge. Aga praeguseks on maali teema väga tuntud.
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/archive/0/09/20110526075555%21Vinegar_tasters.jpg
Me näeme
kolme meest, kes seisavad äädika vaadi ümber. Igaüks neist on oma näpu sinna
sisse torganud ja maitsnud seda. Iga mehe näoilme näitab tema individuaalset
reaktsiooni. Kuna maal on allegooriline, siis mõistame, et tegu pole tavaliste
äädika maitsjatega, vaid tegu on Hiina „Kolme Õpetuse“ esindajatega. Äädika
vaat esindab elu olemust. Kolm meistrit on K’ung Fu-tse (Konfutsius), Buddha ja
Laotse, kes on kõige vanema Taoismi raamatu autor. Esimesel on hapu nägu,
teisel on kibeduse pilk näol, aga kolmas mees naeratab.
Kung Fu-tse’le
tundus elu pigem hapu. Ta uskus, et olevik on minevikuga paigast ära ja mehe
poolt tehtud maapealne valitsus oli taevase valitusega, mis oli universumi
valitsus, harmooniast väljas. Seega rõhutas ta austust Esiisadele, samuti iidsetele rituaalidele ja tseremooniatele,
milles keiser, kui Taeva Poeg, oli vahend piiramatu taeva ja piiratud maa
vahel. Konfutsianismi all kasutati täpselt mõõdetud õukonna muusikat, ette
määratud samme, tegusid ja fraase, mis kõik moodustasid ekstreemselt keeruka
rituaalide süsteemi. Igat rituaali kasutati kindlal eesmärgil kindlal ajal.
K’ung Fu-tse poolt on salvestatud ütlus: „Kui matt ei ole sirge, siis Isand
sinna ei istu.“ See peaks andma arusaama, kui kaugele mindi konfutsianismis
asjade korraldamisega.
Buddha,
teine mees pildil, jaoks oli elu kibe, mis oli täis kiindumusi ja ihasid, mis
viisid kannatusteni. Maailma nähti lõksude kogumikuna, illusioonide tekitajana,
pöörleva kannatuse rattana kõikide olendite jaoks. Selleks, et saavutada rahu,
nägid Budistid vajalikuna „tolmu maailmast“ lahkuda ja jõuda Nirvaanasse, mis
tähendab „tuuleta“ olekut. Kuigi põhiolemuselt optimistliku Hiina suhtumine
muutis märgatavalt budismi, kui see toodi sisse selle kodumaalt Indiast, siis
siiras budist nägi sageli teed Nirvaanasse häirituna igapäeva olemasolu kibedate
tuulte poolt.
Lao-tse (Lao
Tzu) jaoks on harmoonia, mis eksisteeris täiesti alguses loomulikult taeva ja
maa vahel, leitav igal ajal igaühe jaoks, aga mitte järgides konfutsianismi
reegleid. Nagu ta väitis oma raamatus „Tao Te Ching“, Tao vooruste raamat, maa oli
olemuselt taeva peegeldus, mida juhtisid samad seadused -- mitte inimeste poolt
kehtestatud seadused. Need seadused ei mõjutanud mitte ainult kaugel tiirlevaid
planeete, vaid ka metsas olevate lindude ja vetes olevate kalade tegevusi.
Lao-tse arvas, et mida rohkem inimene sekkub looduslikku tasakaalu, mis on
tehtud ja juhitud universaalsete seadustega, seda rohkem taganeb harmoonia kaugustesse. Mida rohkem sundimist, seda rohkem probleeme. Kas raske või kerge,
märg või kuiv, kiire või aeglane, kõigel oli oma loomus juba olemas, mida ei saanud probleeme põhjustamata rikkuda. Kui abstraktsed ja suvalised reeglid
olid väljas poolt peale surutud, siis rabelus oli möödapääsematu. Ainult siis
muutus elu hapuks.
Lao-tse
jaoks ei olnud elu täis lõkse, vaid oli väärtuslike õppetundide õpetaja. Selle
õppetunnid olid mõeldud õppimiseks, just nagu selle seadused olid mõeldud
järgimiseks. Selle asemel, et pöörduda „tolmu maailmast“ eemale, soovitas
Lao-tse „ühineda tolmuse maailmaga“. Mida ta nägi tegutsevat kõige maa ja taeva
taga, seda ta kutsus Taoks (DAO), „Tee“ või „Viis“. Lao-tse õpetuse
põhiprintsiibiks oli see, et Universumi Teed/Viisi ei saa siin maailmas adekvaatselt
kirjeldada ja oleks solvav seda proovida nii selle piiramatule jõule kui ka
inimese mõistuse intelligentsusele. Kuid seda loomust on võimalik mõista ja
need, kes sellest kõige enam hoolisid ja hoolisid elust, millest see oli
lahutamatu, mõistsid seda kõige paremini.
Taoism on lihtsana sõnastatult üks huvitav viis, kuidas
hinnata, õppida ja töötada sellega, mis juhtub igapäeva elus. Taoisti
vaatenurgast on harmoonilisest elamisviisist naturaalne tulem õnn. Sa võid
öelda, et õnnelik rahu on kõige märgatavam karakteristik Taoisti iseloomus ja
kerge huumorimeel on nähtav igas Taoismi kirjutises.
Miks Lao-tse
maali peal naeratab? Lõppude lõpuks peab olema sellel äädikal, mis esindab elu,
ebameeldiv maitse, sest nii on näha kahe teise mehe näoilmetest. Aga töötades
elu asjaolusid läbi harmoonia, siis Taoisti mõistmine muudab positiivseks selle,
mida teised võivad pidada negatiivseks. Taoisti vaatenurgast tulevad hapu ja kibedus häirivast ja tänamatusest mõistusest. Elu iseenesest, kui mõista ja
kasutada sellisena nagu ta on, on magus. See on Äädika Maitsjate sõnum.
Tekst võetud raamatust „The Tao of
Pooh“ autoriks Benjamin Hoff
Improvisatsioonis
ei pea me midagi sisse sundima. Mida rohkem me sunnime seda rohkem tekib
probleeme. Olgu tegu kas stseeniga või kogu etendusega. Me peame olema lihtsalt rahulikult selles jões ja jälgima. Meil ei ole vaja rabeleda ja ujuda teab mis
suundades. Peame lihtsalt selle vooluga kaasa minema. Kui sa oled natukene juba
improt teinud, siis võib-olla oled proovinud panna stseeni sisse mingit repliiki, mis
sa arvad, et on naljakas või huvitav, või oled proovinud stseeni teatud suunda juhtida, või minna teises suunas kui kogu grupp. Pärast selle ütlemist või tegemist tunned, kuidas kogu
stseen kukkus kolinal kokku, see polnud ei naljakas ega huvitav, avastades, et lõpptulemus polnud üldse selline nagu ette kujutasid, pigem
hoopis vastupidine, see oli halb. Milline vaev ja raisatud energia. Selline rabelus
tekitab lihtsalt probleeme. Peame lihtsalt olema selles voolus ja märkama,
mis meie ümber toimub. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, tulevad nii kõige
paremad etendused ja stseenid. Kui vaatame improt läbi taoisti vaatenurga, siis
näeme positiivsena seda, mida teised näevad negatiivsena. Kui näeme seda
positiivsena, siis saame etendusel juhtunud „vead“ enda kasuks pöörata ja teha
nendest „vigadest“ hoopis kingitused. Tajume kohe algul kõike kui kingitusi.

Mulle väga meeldib see, et Sul on tekst raamatust ning sellega seostatud see, mida Sa öelda tahad. Raamatutekst viib mõtte uuele lainele ning Sinupoolne jutt jätkab seda lainet väga hästi. :) Natuke segane sõnastus ehk, aga loodetavasti saad pihta. Kordan ennast ja ütlen, et jätka samas vaimus. :)
VastaKustutaAitäh lahkete sõnade eest! :)
KustutaMulle ka meeldis see postitus. Eriti see, et sa ei räägi lihtsalt mõnest teisest raamatust, vaid seod selle väga hästi improga ära. :)
VastaKustuta